See, mida Paulus ja Barnabas Pühakirja põhjal usukusid, et evangeeliumi sõnum kuulub kõikidele oli jõudnud kõige otsustavama testini varakiriku ajaloos. Vastuseis nende sõnumile jõudis esmalt Antiookiasse. Hoolimata sellest, et mõlemad pooled kuulsid üksteist, polnud kumbki pool võimeline leidma ühist pinda või veenma teist enda positsioonile tulema. Antud küsimus aga vajas otsust ja see otsus tuli langetada avalikult, Jeruusalemmas, varakiriku apostlite ja juhtide keskel.

Paulus ja Barnabas, aga ka Tiitus läksid ning jagasid teekonnal oma lugu ning kõike kogetut. Nad ei kõhelnud, vaid lasid faktidel ise rääkida, nii nagu ka Peetrus oli teinud kohtudes Korneeliusega.

Sellest hoolimata on inimestel alati olnud raske loobuda kord omaksvõetud suhtumisest, eriti kui need on omandatud sünnist saati. Seetõttu ei piisanud üksnes lugude rääkimisest. Leidus neid, kes ei olnud veendud ning kes kordasid sama mantrat mida olid Antiookias levitanud. Jah, usk oli põhiline, aga oluline oli ka ümberlõikamine - see judaismi põhiline tunnus, nende rahusliku identieedi ja usu tähis.

On vaja aega, et saada välja öelda kõik vajalik ning et tulemus ühiselt ka omaks võetaks. Peetrus ja Jaakobus lasevad teistel olla tähelepanu keskmes, ise samal ajal tähelepanelikult kuulates, mida neil öelda on. Seejärel toob Peetrus esile oma loo. Ta jutustab kohtumisest Korneeliusega, sündmustest, mille algatajaks oli Jumal ise, ning õppetunnist, mida Peetrus sellest oli saanud.

Kogudus siis ja kogudus ka tänapäeval on alati silmitsi olnud kiusatusega lisada lihtsalt uskumisele midagi omaltpoolt ning sageli tehakse seda soovides kõige paremat. Viimselt aga vähendavad kõik taolised “lisad”  - olgu religioossed või kultuurilised - meie Issanda Jeesuse ülirohket armu. 

Peetruse loo valguses kuulati seejärel Pauluse ja Barnabase kogemust nüüd täiesti uue “kõrvaga”, kogu vaidluse raskuskese hakkas viimaks liikuma ning juhid jõudsid ühisele otsusele.