Peale pikka arutelu antakse viimase sõna ütlemine Jaakobusele, kes püüdis leida ühenduse kogetu ja Pühakirja vahel. Kuigi see, mille tunnistajad apostlid olid olnud, oli uus, oli mitmed prohvetid seda oodanud juba põlvkondi varem. Prohvet Aamos on üks neist, kes sellest räägib. Ja kui inimeste silmad avanevad, näeme, et Vana Testament alates Moosese raamatutest ei anna tunnistust mitte ühe suguharu jumalusest, vaid Jumalast, kes omab südant ning visiooni terve maailma jaoks.

Kuigi Jumal toimis alguses Iisraeli rahva läbi, oli nende laiemaks missiooniks alati olnud ületada rahvuslikud piirid. Ja sellele olid nüüd tunnistajaks olnud nii Peetrus kui ka Paulus ja Barnabas. Kinnitades seda evangeeliumi kuulutamise tõde, oli Jaakobuse püüdeks samal ajal mitte lõhestada asjatult Jumala valitud rahvast. Tõde ning ühtsus olid Jaakobusele olulised ning ta ei soovinud neid vastandada. Ühtemoodi valed on nii vead kui ka lahknemised.

Samas vajavad inimesed kohanemiseks aega. Ütlemine: “Kultuur sööb strateegiaid hommikusöögiks” tuletab meile meelde kui sügaval võivad olla inimeste instinktiivsed uskumused ning, et nende muutmiseks on vaja aega.

Kõige selle pärast rõhutab Jaakobus nüüd põhimõtet, et paganaist usklikele ei tohi peale panna mingeid ekstra nõudmisi. Samas määras ta mõned olulised alad, mis aitasid traditsioonide osas tundlikel juutidel kohaneda uue olukorraga ning mida Jaakobus pidas vajalikuks ka uutele usklikele. Ka paganad pidid mõistma, kui raske oli nende juutidest õdedele ja vendadele selle otsuse rakendamine.

Nii kehtestati neli nõuet, mis puudutasid ebajumalateenimist, ebamoraalsust ning söömist. On kummaline, et inimese psüühhikat saab mõjutada samavõrra kultuurist tulenevate lauakommete kui ka religioosselt või moraalselt väära käitumisega.

Jeruusalemma nõukogu otsus osutus võidukaks tõe esiletoomises ning evangeeliumi armusõnumi kinnitamises, kuid võidukaks ka armastuses juutidest vendade ja õdedega osaduse säilitamises.