Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 21:1-16
Paulus reisib Jeruusalemma1Aga kui see sündis, et meie neist lahkusime ja merele läksime, siis tulime otseteed sõites Koosi saarele, teisel päeval aga Roodosele ja sealt Patarasse.
2Seal me leidsime laeva, mis suundus Foiniikiasse, astusime sellele ja sõitsime minema.
3Aga kui Küpros paistma hakkas, jätsime selle pahemat kätt, purjetasime Süüriasse ja randusime Tüüroses, sest seal pidi laev lossitama.
4Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.
5Kui me need päevad seal olime mööda saatnud, asusime teele; ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja. Ja ranna ääres me laskusime põlvili ning, olles palvetanud,
6andsime üksteisele jumalagajätuks suud. Ja meie astusime laevale, nemad aga pöördusid tagasi koju.
7Meie jätkasime aga purjetamist ning saabusime Tüürosest Ptolemaisi, teretasime vendi ning jäime üheks päevaks nende juurde.
8Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.
9Temal oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult.
10Kui me mõneks päevaks sinna jäime, tuli Juudamaalt prohvet, Agabos nimi.
11Ja ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.”
12Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma.
13Seepeale vastas Paulus: „Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.”
14Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: „Sündigu Issanda tahtmine!”
15Pärast neid päevi me valmistusime teeleminekuks ja läksime Jeruusalemma.
16Meiega tulid ka mõned jüngrid Kaisareast, kes viisid meid ühe ammuse jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külalisteks me pidime jääma.
On aegu, kui kompromiss ei tohiks tulla kõne alla, ja aegu, millal kompromiss on kõige parem lahendus. Oluline on taibata, millal mida teha. Paulus pidi minema Jeruusalemma. Ei pisaraid, kaeblemine ega demonstratiivne käitumine saanud takistada teda. Jeruusalemmas aga oli ta nõus täitma juudi tavasid, kuigi nad ei olnud tehniliselt enam seotud tema eluga Kristuses. Miks?
Nagu tema Issand enne teda (Mt 16:21; Lk 13:33) tahtis ka Paulus minna Jeruusalemma. Nagu Jeesuselegi, tähendas Jeruusalemm talle ohtu. Need, kes üritasid teda ümber veenda, tegid seda parimatel motiividel. Nad meenutavad meile Peetrust, kes püüdis kaitsta Jeesust ristisurma eest (Mt 16:21-22 ). Pealiskaudsel vaatamisel võis tunduda, et Jumal saadab vastukäivaid signaale (s 10,11), lähemal uurimisel aga näeme, et nii Paulus kui Agabus said Jumalast õigesti aru.
See nõuab palju julgust ja otsustavalt, et jätkata teed kaasusklike hoiatuste vastaselt. Paljudel, võib-olla enamikul juhtudel on targem juhinduda koguduse nõuannetest, kuid on aegu, kui kannatust ei saa ega tule vältida, ning on isegi olukordi, kui Issanda tahe tundub rumalus isegi teistele kristlastele.
Asja mõte ei olnud selles, et nii Paulus kui Agabus pidid omama ülevaadet tervest Jumala plaanist - ka meile ei anta seda siin kunagi. Aga meie vastutus on ustavalt otsida Jumala suunamist järgmiseks sammuks, usaldades Teda parima lõpptulemuse teostamises (Rm 8:28). Tuleb olla tänulik neile, kes ei tee kompromisse Jumalast neile antud visiooni suhtes.
Mary Slessori (1848–1915) süda kutsus teda Nigeeriasse, kuigi paljud kahtlesid tema võimetes, William Careyle (1761–1834) olevat öeldud, et Jumal jõuab paganateni ka tema abita. Mõnikord on meis hääl, mis peab domineerima kõikide teiste soovituste üle.
Selle kommentaari autor: APÜ