Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 26:1-17
Veel Saalomoni tarkust1Nagu lumi suvel ja vihm lõikusajal, nõnda ei sobi albile au.
2Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
3Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits.
4Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
5Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
6Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
7Nagu lonkuri jalgade kõikumine on õpetussõna alpide suus.
8Otsekui asetaks kivi lingule, nõnda on albile au andmine.
9Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus.
10Nagu kütt, kes haavab kõiki, on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
11Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp.
12Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal.
13Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu!
14Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel.
15Laisk pistab käe kaussi, aga ei viitsi seda suu juurde viia.
16Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat.
17Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist.
Kuningas Hiskija toimetuskolleegium on meile appi tulnud tänases tekstis olevate tarkusesõnadega toimetulemisel- nad on need teemade kaupu kenasti ära grupeerinud! Peamine sõnum on suunatud rumalate inimeste (s 1-12), laiskade ( s 13-16) ja tülitekitajate suunas (17-28). Kahtlemata panevad sellised nimetused ja kirjeldused meid kõiki end ebamugavalt tundma, eriti kui on vähegi põhjust arvata, et midagi öeldust käib ka meie kohta. Ometi on hea sellist teksti peeglina uuesti lugeda, sest nende nimetuste ja kirjelduste taga võib olla asju, mis meid õigel ajal hoiatavad.
Alpi, rumalat (Heebrea k “kesil”, on kasutatud 11 korda peatüki esimeses pooles) tutvustatakse meile kui inimest, kes on pidur, hävitaja ja rikkuja; kes ei vääri respekteerimist ja samamoodi kui laisk, on täiesti õpetamatu kõiketeadja (s 12,16). Veelgi enam- ta on ennasttäis tobu, läbistamatult enesekindel puupea - kelle narrus (4,5,11) (heebre k “iwelleth” vrd 27:2,22) teeb temast tainapea, kes järjepanu eksib, kuid ise alati oma õigsuses kindel on. Taolist rumalust saab kontrollida vaid sunnivahendite abil (s 3). Enamasti on kõige kindlam vahend vaikus - kuigi mõnikord võib targem olla ka sõnaga sekkumine ( s 4,5). Kuid iialgi ei tasu alpi palgata tööliseks või teda uskuma jääda (s 6)! Sest vaatamata tema mõõtmatule usule omaenese tarkusesse, ei jõua selline inimene kuhugi ega saavuta midagi (s 7,8,12). Puupea ei suuda õppida ei oma vigadest ega ka teiste õpetustest (s 11,12).
Laiska inimest kirjeldatakse kui meisterlikku ettekäänete ja vabanduste leidjat (ükskõik kui absurdsete!) selleks, et tegemisi venitada ja homse varna lükata. Ta on oma voodi külge aheldatud sama tugevalt kui uks hingede külge (s 13,14) ning lihtsalt imetlusväärne enesepettuses, et tegelikult ta ei ole laisk. (s 16)!
Albid ja laisad pole maailmast kuhugi kadunud, kuigi kaasaja kõnepruugis me sellisesid sõnu peaaegu ei kohtagi enam. Inimesed on muutunud järjest tundlikumaks korrigeeringute osas ning selle asemel, et nähtustele õiged nimed panna, hoidume piinlikult kedagi sildistamast.
Kui aga vaatame lähemalt, siis näeme, et Õpetussõnade raamat ei sildista kedagi, see ei ole hukkamõistu, vaid “põhjus-tagajärje seost” esile toov hoiatuskõne selleks, et inimene ärkaks ning tuleks välja enesepettusest.
Uues Testamendis kasutas Peetrus 11.salmi väga karme sõnu hoiatamaks neid, kes Jeesuse sõnu ja tõde tundma õppinuina “pöörasid selja nende kätte antud pühale käsule.”
“Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene. Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud tundmata, kui et seda äratundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vanasõna ütleb: “Koer pöördub tagasi oma okse juurde" ja "Pestud emis läheb porisse püherdama”. (2Pt 2: 20-22)
Selle kommentaari autor: APÜ