Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 26:18-28
Veel Saalomoni tarkust18Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
19on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: Ma teen ju ainult nalja.
20Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
21Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
22Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
23Põlevad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
24Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust:
25kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames.
26Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
27Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi.
28Valelik keel vihkab oma ohvreid, ja meelitaja suu valmistab hukatuse.
Meid on kutsutud saama “Inimese Poja “ (Hb 7:3) sarnaseks. See on suur kutsumine, millesse Jumal ise meid viib. Samas tähendab see, et me ei saa enam käituda “kui lapsed”, vaid peame kõrvale panema kõik mis ei kuulu Kristuse juurde (Ef 4:13,14). Selline küpsus on aga võimalik üksnes Jeesuse abiga. Palu, et Tema võiks sind täna selles suunas taas edasi aidata.
Käsilolevas peatükis kohtame kolme tähelepanuväärset karakterit - rumalat või alpi (s 1-12), laiska (s 13-16) ja riiuõhutajat (s 17-27). Kõik kolm käitumisviisi kuuluvad nende “lapsikute” asjade hulka, mis meil tuleb maha jätta. Esmapilgul võibki tunduda, et need ei ole ju nii halvad asjad. Piiblist loeme, et Jumal näeb asja palju karmimalt - rumalus laiskus ja tülikiskumine ei ole vabandatavad, nendega ei tehta kompromisse vaid neid, kes sellist hoiakut soosivad hoiatatakse tõsiselt.. Meid on kutsutud Jumalat austama selles kuidas mõtleme (meil pole lubatud olla albid/ rumalad); oma energiat kulutame (ei tohi olla laiskvorst), ning selles kuidas suhtleme ( ei tohi olla tülikiskujad ja riiakad).
Tänases tekstis kirjeldataksegi kolmandat neist, tüliõhutajat, kelle protree on ühtlasi kõige sügavam. Tüliõhutaja väänab tõde (s 25, 26, 28) ja tunneb suurimat mõnu kui saab poetada sõnu mis riidu veelgi pikendavad (s 17, 20-24). Läbi kogu peatüki tuletatakse meile meelde kõneldud sõna vägi on väga suur, ning et on vaja olla selle suhtes valvel. Salmides 18-28 räägitakse mõtlematult öeldud või haavavalt väljendatud sõnade ohtudest: et ka mõistmatu sekkumine, mõtlematu kergemeelsus, klatšimine ja riiukiskumine (s 17, 22) on kõik tegelikult ohtlikud tegevused. Inimesele see sageli nii ei tundu, eriti kui ta ei taju väljaöeldud sõna jõudu ega aima kui sügavaid haavu see kuulaja hinge võib tekitada.
Lobisemine võibki tunduda ahvatlevalt maitsev (s 22), kuid selle kaudu vallandatakse reaalsus, mis on täis tuld ja surma (s 18, 20, 21). Tõeline kahju on aga selles, et taolised sõnad paljastavad vääritu, petliku, korrumpeerunud ning üsnsa sageli ka viha või kadedusega täidetud südame (s 23,-25,28) (Mt 12:34,35).
Kuigi teenimatud solvangud põrkavad oma süütult sihtmärgilt tagasi, teevad nad seda harva ilma haava järele jätmata. Ning need sõnad jäävad vaikselt ootele, et kord kogu jõuga hävitada see, kes need on välja ütlenud (s 2,27).
Selle kommentaari autor: APÜ