Kaksteist jüngrit olid kutsutud ära oma endise töö juurest, järgima Jeesust, veetma aega Temaga koos ning saama osa isiklikult neile suunatud õpetamisest (Mk 4:11). Neist said ka tunnistajad Jeesuse avalikus teenimistöös, mis toimus väelises sõna kuulutamises ning tegudes. Nüüd antakse neile ka meelevald teenida taolisel viisil. Juutide seadusandlikus praktikas oli tavaks suhtuda neisse, kes olid läkitatud esindajana, kui läkitajasse, ning nii oli ka jüngrite teenimine tegelikult Jeesuse teenimistöö jätkumine. Jüngrid lähevad välja kahekaupa (s 7), mitte lihtsalt üksteisele toeks olemise pärast, vaid ka selleks, et olla tunnistajaks kõigele mis nende läbi sündis (5Ms 17:6).

Läkitades neid kahtteistkümmet, keelab Jeesus neil kaasa võtta mingisugust varustust. Nad ei tohi võtta toitu ega raha, vaid peavad ka öömaja osas täiesti sõltuma neist, kellele nad kuulutama lähevad. Teine kuub oleks jüngritele andnud võimaluse ööbida lageda taeva all ning mitte sõltuda täielikult üksnes vastuvõtjate külalislahkusest. Tundub, et selle käskluse loogika oli: “See kes kuulutab head sõnumit, peab kuulutuse kaudu saama ka oma elatise.” (1Kr 9:14). Kui jüngrid jagavad pererahvale head sõnumit jumalariigist, jagab pererahvas vastutasuks nendega oma materiaalset vara ning jüngritel tuleb vastu võtta see, mida pakutakse (s 10), mitte aga näha vaeva leidmaks parimaid pakkumisi.  Taolise spontaanse pakkumise heldus on palju olulisem, kui pakutava asja kvaliteet.

Tol hetkel läkitati kaksteist jüngrit vaid “Iisraeli kadunud lammaste” juurde (Mt 10:6). Ometi, kui keegi nende sõnumit vastu võtta ei tahtnud, tuli jüngritel neisse suhtuda kui paganaisse. Mil iganes läksid juudid kuhugi võõrale maale, pidid nad tagasi pöördudes ning Tõotatu maa piiri ületades raputama tolmu oma jalagdelt, et nad ei rüvetaks Tõotatud maa pinda.  Nüüd sai piir Jumala rahva ümber määratletud täiesti teisel viisil - vastavalt iga juudi reaktsioonile Jeesuse  suhtes ning nende suhtes, keda Jeesus nende juurde läkitas.