Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 4:17-5:19
Tormaka tõotuse meeletus17Hoia oma jalga, kui sa lähed Jumala kotta! Kuulamaminek on parem kui alpide ohvriand, sest need ei tea, et nad teevad kurja.
1Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!
2Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi hääl.
3Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad!
4Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida.
5Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama?
6Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!
Elu tühisus7Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära selle üle imesta; sest ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid.
8Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks kuningas.
9Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!
10Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis muud kasu on selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad.
11Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada.
12Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks.
13Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud poeg, siis ei jää selle kätte midagi.
14Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.
15Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb, ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud?
16Ta veedab kõik oma päevad pimeduses ning tunneb palju tuska, haigust ja meelepaha.
17Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud - sest see on tema osa.
18Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast.
19Sest siis ta ei mõtle nii palju oma elupäevadele, kuna Jumal paneb teda tegelema tema südame rõõmuga.
Viited Jumala kojale ja ohvrile asetavad 5. peatüki alguse jumalateenistuse konteksti. Templi lävel aga kohtame Õpetajat, kes hoiab ülal hoiatavat silti: “ Ettevaatust astmed!”. Mõtiskledes selle üle, milline peaks olema Jumalale vastuvõetav kummardamine on tänases tekstis mitu punast lippu üleval. Vastuvaõetav ei ole: pealiskaudne kuulamine (s 1b); liigne rääkimine (s 2,3,7); hooletu pühendumine (s 4-6).
Kuulamise vastandiks asetatakse siin “albi ohver” (Kg 5:2). Piiblis ei ole narrid v albid mitte intellektipuudega inimesed, vaid need kes on moraalselt väändunud. Kutse kuulama eeldab nii õpetatavat vaimu kui ka sõnakuulelikku südant. Pelgalt mugandumine väliste rituaalidega, milles puudub sisemine õigsus, ei saa Jumalat iial rahuldada (1Sm 15:22).
Samamoodi on paljusõnalisus, milles puudub sisu, Jumala ees väärtusetu. Isegi meie ülistus, kui see on tehtud kiirustades, läheb raisku, sest peegeldab juhuslikku ja hoolimatut suhtumist ega too Jumalale au. Kui tahame tõeliselt Jumalale ligineda tuleb meil kogu olemusega Temale keskenduda, mitte aga pea laiali otsas liikuda - st keskendudes pigem enda plaanidele, unistustele ning muredele.
Nende hoiatuste põhjendus on see, et “Jumal on taevas aga sina oled maa peal” (s 2b). Ja kuigi Jeesus tekitas ühenduse taeva ja maa vahele, ei vähenda see Jumala “teistsugusust” grammigi. Ta on meie Isa, kuid Ta on ka “taevas” ja Tema nime tuleb pühitseda (Mt 6:9).
Jumalale vastuvõetav kummardamises on see püha pinge nende kahe tõe vahel - et Jumal on korraga nii transendentne kui ka immanentne (inimülene, täiesti teitsugune ja kohalolev); Ta on kõrge ja kõrgeks kiidetud-võttes samas ka täielikult osa meie kõige argisematest hetkedest. Ta on Abba Isa ning samas ka Suveräänne Kuningas.
Talle vastuvõetav kummardamine sisaldab eneses sedasama pinget ja tasakaalu transendentse ja immanentse vahel ning seda kallihinnalist osadust Jumalaga mis toob meid tagasi austava, imetlust täis ülistuseni.
Selle kommentaari autor: Tanya Ferdinandusz