Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Maas, aga mitte heitunud

Reede, 31. Juuli 2020

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 1:8-14

Tervitus ja tänu
8Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
9Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
10Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,
11kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.
Korintosesse tulemata jäämise põhjustest
12Meie kiitlemine on just see: meie südametunnistus võib tõendada, et oleme käitunud siin maailmas, eriti aga teiega suheldes, Jumalalt saadud siiras ja selges meeles, mitte lihalikus tarkuses, vaid Jumala armus.
13Me ei kirjuta teile ju midagi muud peale selle, mida te siit loete ja ehk ka mõistate. Ent ma loodan, et te kunagi täielikult mõistate seda,
14mida te praegu vaid osaliselt olete mõistnud, nii et te võite meie Issanda Jeesuse päeval kiidelda meist, nagu meie kiitleme teist.

„Issand, ava mu süda oma sõnale ja neile, kes täna kannatavad.“

Paulus nimetas end Jeesuse Kristuse apostliks, kes on selleks määratud otse Jumala poolt (s 1a). Ta adresseerib oma kirja kõigile Jumala „pühadele“ Korintoses (s 1b), Jumalale eraldatud inimestele; see kirjeldab ka meid, sest meiegi oleme Issanda Jeesuse Kristuse järgijad.

Jätkates traditsionaalses sissejuhatuses kristliku sõnumiga, palub ta nendele Jumala armu ja rahu (s 2), veel enne kui ta kiidab „kõige julgustuse Jumalat“ (s 3), kes julgustab neid nende raskustes (s 4). See, et Paulus räägib siin kannatusest, on kristliku usu tunnus. Samas vastandub see praegusel ajastu eduteoloogia propageerijate sõnumile, kus rõhutatakse üksnes tervist ja rikkust, jättes kannatuse oma õpetusest hoopis välja. Jeesus ei jätnud meile mingit kahtlust sellest, et kannatus kuulub Tema jüngriks olemise juurde (Jh 16:33); Paulus ütles Timoteosele, et ükski usklik ei ole tagakiusust vabastatud (2 Tm 3:12). Nii tema kui ka tema Korintoses olevate sõprade elud tunnistasid seda selgelt. See on ka tänapäeval miljonite kristlaste kogemus ning meiegi kogeme seda, kuigi  praegu võib olla mitte nii avalikult või vägivaldselt.  Aga me näeme, kuidas see maailm kaugeneb järjest enam kristlikest alustest, muutudes vaikselt lausa avalikult vaenulikuks kristlike alusväärtuste suhtes. Ning kuidas taolised muutused ei häiri ülejäänud maailma.  See paneb iga uskliku ette küsimuse: kui palju oleme meie valmis koos Kristusega  jagama „Tema kannatuste osadust“ (Fl 3:10)?

Siin ei ole tegu mõttetu või pimeda kangelaslikkusega. Pigem kajab Pauluse väites (s 10) heebrealaste ajaloost võrsuv kindlameelsus, mis avaldus näiteks Taanieli ja ta sõprade otsuses mitte kummardada kuningas Nebukadnetsari kuldkuju (Tn 3:16-18). Meie Jumal on võimeline meid alati päästma – kas Ta seda ka teeb, on Tema otsustada. Meid on kutsutud jääma Talle ustavaks kõigest hoolimata, sest Tema ise on esmalt andnud ennast meie eest. 

Paulus tunnistab kristlaste kutsumises selle sama kirja 4. peatükis: “Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me  oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse  elu avalduks meie ihus.” (2Kr 4:8-10)

 
„Issand, tee mind täna tugevaks kui tuleb läbida katsumusi või kannatusi, nii, et ma võiksin omakorda julgustada teisi. Aamen.“

Selle kommentaari autor: APÜ