Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 1:1-11
Tervitus ja tänu1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
2Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
3Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
4Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
5Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
6Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
7Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
8Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
9Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
10Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,
11kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.
“Kõige julgustuse Jumal” (s 3) on üks korintlastele Pauluse poolt kirjutatud 2. kirja tuntumaid fraase. Mõte julgustusest (mitmes inglise keelses tõlkes on kasutatud sõna “lohutus”) on neis salmides keskne, ning ka Paulus ise mainib seda korduvalt (s 3-7). Me kõik vajame julgustust, ning see kõlab imeliselt; samas võib, tulenevalt erinevaist tõlkevariantidest, siin kergesti tekkida ka valearusaam.
Tavaarusaam lohutusest seondub enamasti kergendustundega, võibolla isegi mugavusega- kreeka k sõna, mida näiteks New International Version tõlgib “lohutuseks”, on aga tegelikult paraklesis, millel aga pole mingit pistmist lohutamisega.
Pigem saab seda tõlkida “julgustamiseks” , tähistades kogemust kellestki kes seisab sinu kõrval, et abistada. Ka edasine tekst osutab, et see julgustamine on määratud neile, kes nagu ka Paulus, kannatavad selle tõttu, et järgivad Kristust ning viivad edasi Tema tööd.
Paulus, pühendudes kõigega talle antud misjonitööle, koges raskusi ja rõhumist, kuni “määratu suure surmani” välja (s 10). Jumal julgustas teda, olles kogetavalt tema kõrval ning ikka ja jälle päästes teda rasketest olkordadest.
Just see on oluline põhimõte, mida tasub tähele panna kõigil misjonitööga seotud inimestel. Kannatused tulevad ning keegi ei suuda tööd jätkata vaid omaenese jõust (s 8). Raskustele vaatamata on Jumal alati meie kõrval selleks et anda jõudu ning päästa. Paljud, kes neid salme loevad, võivad ka täna ja praegu olla keset kannatusi selle tõttu, et on ustavalt teinud neile antud tööd ning kuulutanud sõnumit Kristusest. Kui peaksid olema üks nendest, siis palveta, et Jumal oma kaastundes ja halastuses tuleks sulle appi. Palveta endale usukindlust, sest meie imeline Jumal on “kõige julgustuse Jumal” ning on enam kui valmis kuulama nin vastama su palvele.
Jumal saab meid aidata otseselt sekkudes, või ka julgustades kaaskristlaste kaudu. Seda julgustust vastu võttes on ka meil julgustamise tsüklis ülesanne julgustada omakorda neid, kes seda vajavad (s 4). Jumal on Jeesuses osutanud meile ülisuurt heldust täites meie elu oma armu ja armastusega. Ning et oleme oma Jumalalt saanud nii palju, ootab Ta, et laseksime sellel õnnistusel voolata ka teiste eludesse (s 5).
Selle kommentaari autor: Peter Morden