Tänases kirjakohas nimetab Paulus reisiplaanide muutumist (s 13): et tema elu on sattunud hädaohtu, on ta lahkunud Efesosest, seejärel aga asunud uuesti teele, et Tiituselt teateid saada. Siin on tegemist Pauluse isikliku elu märkustega, millest ka kogudus sai teateid. Küllap pidas apostel oluliseks osaduse jagamist, andes teateid oma tegemistest ja plaanidest.

Alates s 14 algab Pauluse apostliameti kaitsekõne, mis kestab kuni 7. ptk 4. salmini. Kaitsekõne tema ja teiste töötegijate ametile algab võrdpildiga kõikevallutavast aroomist, mis igale selle läheduses viibijale paratamatult mõju avaldab. Selleks aroomiks sai sõnum ristilöödud Kristusest ehk Messiast, kes suri inimkonna pattude eest.

Mõte et inimesed võivad olla Jumala “hea aroomi” kandjad (2Kr 2:14-15) on võimas kujund. Paulus on selle laenanud Vana Testamendi rikkalikust kujundite varamust, eriti neist, mis olid seotud ohvriteenistusega, kus põletusohvrite toomisel öeldi, et nende põledes tõusis Jumala ette “meeldiv lõhn” (1Ms 8:21; 3Ms 3:5).

Lõhnaks ei ole mitte ainult sõnum ise, vaid ka see kuidas selle mõju avaldub kuulutajate elus (s 14). Lisaks on oluline, et see sõnm saaks edastatud selgelt (s 17). Kui meie igapäevaselt anname end Jumalale “elava ohvrina”, siis levib ka meie elu kaudu Jumala “aroom” ümberkaudu ning inimesed hakkavad mõistma et on üks tõeline Jumal, kes ilmutas ennast oma Pojas, Jeesuses Kristuses (Rm 12:1).

Ühel kogupere jumalateenistusel anti igale osalejale väike kotike lõhnataimedega meenutamaks, et oleksime “Kristuse hea lõhn” kuhu iganes läheme. Panin enda kotikese taskusse, kuid veel kaua peale seda, kui kogu aroom seal olevatest taimedest oli hajunud, aitas see mulle meenutada et peaksin olema teistele “Kristuse imeliseks lõhnaks”. Eriti  vajasin seda meeldetuletust siis, kui kohtusin inimestega kellede elu “lõhn” oli hoopis teistsugune.

Miks Paulus võrdleb kristlasi siin lõhnaga? Teame, et lõhnad levivad igale poole ja palju kaugemale selle allikast. Näiteks nii mõnigi tugev lillelõhn võib olla tuntav üsna kaugel, kus lilli ennast nähagi ei ole. Nii on läbi aegade mõjunud ka kristlased, nende kuulutus, teod ja eluviis justkui Kristuse hea lõhnana maailmas, kus Teda ennast ei ole näha.

Mõne lõhna eest ei saa põgeneda kuhugi. Jumala sõnumi “lõhna” mõju on vastuvõtja käes. Ja mitte kõik ei reageeri Kristuse sõnumile positiivselt. Nähes kuidas Jeesus muudab meie elusid, võib see meid ümbritsevaid inimesi kodus, tööl, kogukonnas hakata tõmbama samuti Kristuse poole, otsekui hea lõhn - ning panna nad igatsema samasugust muutust ka enda ellu. Mõnedele aga on selline elu otsekui surmalehk, ütleb Paulus, ning see tõukab nad Kristuse sõnumist ja ka meist eemale. Seegi ei tohiks meid üllatada, sest Jeesus ise koges sama - nii ligitõmbamist, kui eemale tõukamist. 

“Ja kes selleks kõlbab?” (s 16). Tegelikult mitte ükski meie hulgast. Ja siiski ütleb Paulus meile kinnituseks, et Jeesuse järgijatena elab meis “Elava Jumala Vaim” (2Kr 3:3). Tema ja üksnes Tema on selle hea lõhna tegelik allikas; Tema saab muuta meid tõelise “hea aroomina” tõhusaks ja usaldusväärseks tööriistaks Jumala käes.