Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 4:16-5:10
Kristlikust lootusest16Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.
17Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au,
18meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
1Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
2sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse,
3et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
4Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
5See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
6Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest;
7sest me käime usus, mitte nägemises,
8ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
9Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
10sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
Rasketel teenimisaegadel ja teenimisaladel hoiab meid pinnal tulevikulootus - samamoodi oli ka Paulusega. Tema mõttekäiku ei ole aga alati lihtne järgida. Paulus soovib olla “rõivastatud taevasesse eluasemesse” (s 2), see tähendab kõikidele usklikele ülestõusmises tõotatud uude ihusse, mille nad saavad Kristuse taastulekul ( vt 1Kr 15). Aga mis saab siis kui Paulus sureb enne Kristuse taastulekut? Ideaalis ei sooviks Paulus seda, sest siis peaks ta “lahti rõivastuma”; ta oleks koos Kristusega, oodates oma uue ihu ilmsikssaamist (s 3,4). Vaatamata sellele on ta veendunud, et “ihust ära olles” ning “Issanda juures viibides” (s 8) on palju parem kui praegune elu siin.
Pane tähele, et apostel ei keskendu sellele, et me “läheme surres taevasse”. Selle asemel vaatab ta pigem ettepoole, surnute ülestõusmisele ning uue maa ja taeva tulemisele (1Kr 15; Rm 8:18–27). Veelgi enam, tal on absoluutne kindlus (s 6, 8) selles, et need asjad sünnivadki nii. Pauluse lootus ei ole mingi ähmane udu, vaid see on kindel teadmine. Selline lootus kuulub kõikidele kristlastele, sest rajaneb Jumala tõotusel ning Tema võrreldamatul väel.
Võibolla muudab aga taoline keskendumine tulevikule meid ebaefektiivseks praeguses ajas - et oleme taevastes asjades nii kinni, et meist maa peal enam mingit kasu pole? Sugugi mitte! Pigem julgustab see lootus meid elama hästi just siin ja praegu. Kõik tõelised usklikud võivad olla kindlad oma päästes, aga sellest hoolimata tuleb meil kord meie Issandale enesele aru anda sellest, kuidas oleme elanud oma elu (s 10).
Meie täis-motivatsioon ei tulene aga mitte sellest taevasest vaatest, vaid meie suhtest Kristusega. Armastusest Jumala ja Kristuse vastu, soovime jätkuvalt teha kõik, et Talle heameelt valmistada (s 9). Ning kui tahame, et meist siin maa peal tõeliselt kasu oleks, tuleb meil tõesti enam taevastele asjadele mõtelda, mitte vähem.
Selle kommentaari autor: Peter Morden