Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 4:7-15
Jumala antud aardest saviastjais7See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
8Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel;
9meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;
10me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
11Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.
12Nii on surm tegev meis, elu aga teis.
13Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime,
14teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.
15Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.
Meil on imeline evangeelium! Eile lugesime, et Moosese pale peegeldas Jumala kirkust küll ebatäiuslikult, aga me teame, et Kristus ise on auline “maailma valgus” (Jh 8:12). Ometi on neid, kes ei suuda seda näha. Palveta täna oma sõprade, perekonna ja kolleegide eest, et Jumal võiks võtta katte nende silmadelt, nii, et nad võiksid pimedusest pöörduda valguse poole ning mõista Jumala head sõnumit (Mk 8:34-35).
Kui nüüd see sõnum on nii imeline, kuidas on sõnumitoojatega? Alates 7. salmist tuleb tekstis hämmastav pööre, selline, mis pöörab inimliku tarkuse peapeale. Toda hindamatut evangeeliumi aaret kantakse savipottides! Inimlikus vaates on Paulus nõrk ning ei avalda erilist muljet, lisaks on ta juba palju kannatanud Kristuse pärast. Aga Jumala vägi toimib läbi tema nõtruse - ning see ongi Pauluse kirja peateema.
Miks toimib Jumal sellisel viisil? Esiteks: Jeesus ise läks ristile ning meiegi teenimistöö peegeldab seda (s 10). Teiseks: kui meie oleme nõrgad, siis ilmneb Jeesuse elu meis seda kirkamalt ja selgemalt. Kogu see kannatuste rada, millest Paulus on läbi läinud ning mille ta siin üles loeb, oleks kindlasti pidanud ta murdma. Et seda ei juhtunud, tuleneb otseselt Jumala väe tugevusest (s 7-11) Pauluses. Kui Jumala sõnumit kuulutatakse sel viisil nõtruses, kannatavate usklike poolt, saab Jumala vägi nähtavaks mitte ainult kuulutajate sõnades, vaid ka eludes.
Praegu kui neid sõnu kirjutan, olen keset sügavat leina oma naise Anne pärast. Tema võitlus vähiga oli üks näide sellest nõtrusest, mida Paulus kirjeldas. Väliselt “kuhtus ta ära” (s 16), samas muutus Jumala uuendav vägi temas aina selgemalt nähtavaks, kui ka oma viimastel elunädalatel püüdis ta teenida teisi.
Taoline evangeeliumi väeline ilmutus peaks esile tõusma kõigi usklike eludest ja teenimisest. Ja kui see on Jumala muster meie tarvis, mistahes tööd ka teeksime, siis kas oleme valmis seda vastu võtma ning selle kohaselt elama? Ka usklike seas on neid, kes ei tunne Jumala väge - ning võibolla on nii sellepärast, et nad ei soovi olla savipotid? Võibolla me ei taha olla nõtruses ja ahistuses ja kannatuses - eriti praeguses maailmas, kus kontroll olukordade üle ning kõigega ise toimetulemine on inimesele uhkuse asi?
Selle kommentaari autor: Peter Morden