Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 8:7-15
Makedoonia koguduste eeskujust7Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös.
8Ma ei ütle seda käsuna, vaid proovides teiste innukuse varal ka teie armastuse ehtsust.
9Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.
10Ma annan selles asjas vaid nõu: see oleks ju teile kasulik, kui te nüüd lõpetaksite oma tegemise, mida te alustasite juba mullu. Tollal olite teie esimesed nii tegema kui tahtma.
11Lõpetage nüüd oma tegemine, et nõnda nagu teil oli valmidust tahta, nõnda oleks seda ka lõpetamiseks oma võimalusi mööda.
12Sest kui on olemas valmidust, siis on see meeldiv selles, mis kellelgi on, mitte selles, mida tal pole.
13Sest ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks
14olgu teie jõukus praegu nende puudusele toeks, et ka nende jõukus kunagi saaks toeks teie puudusele, nii et tekiks võrdsus,
15nagu on kirjutatud: „Kellel oli palju, sellel ei olnud liiast, ja kellel oli pisut, sellel ei olnud vähe.”
Need väelised salmid juhatavad sisse kaks järgmist peatükki kristlikku andmise kohta. Kohe alguses loeme, et meie rahalist annetamist peaks iseloomustama rõõm ning rikkalik, sügav heldus. Jah, meid on kutsutud andma oma “võimalust mööda” (s 11). Ning need, kellel on finantsilisi raskusi leiavad siit kinnitust: meilt oodatakse selle andmist, mida me suudame, mitte aga üle meie võimaluste. Aga isegi sellisel juhul, tuleks meil püüelda täiuslikkuse poole (s 1,7).
Eriti peaksid need salmid korda minema läänemaailma kristlastele. Väga paljud on otsekui laulatatud oma varanduse ning majandusliku turvalisuse külge, kahjustatud samas aga materialismist ning rõhuvast, mitte iial lõppevast vajadusest omada veelgi rohkem. Jumala sõna aga julgustab meid täna oma prioriteete ümber korraldama, ning helde olema.
Koos väljakutsega, on meile aga antud ka suur julgustus. Meil on Jumal, kes annab, kes hoolitseb meie vajaduste eest. Tema super-ülevoolav heldus ilmneb eriliselt evangeeliumis (s 9). Jumala Poeg oli täis kirkuse rikkust, kuid tuli ikkagi meie juurde, sai vaeseks, elas meie keskel ning suri meie eest. See oli erakordne vahetus - sest meie olime lõpuni vaesed, enne kui meile kingiti see hindamatu and. Sellepärast me ülistame Jumalat Tema armu eest ning võime kogeda, et andes peegeldame Jumala loomust ning elame kooskõlas evangeeliumiga.
Rahaline annetamine on sageli ka meie armastuse siiruse test (s 8). Kes tahes võib väita, et tema armastus on ehtne, kuid kuidas seda tõendada? ( vt s 24). Kord kuulsin üht kõnelejat ütlemas, et selle asemel, et tõsta oma käsi ülistuses, peaksime panema need oma taskusse ning annetama palju vabama südamega Jumala töö heaks. Kas me tõesti armastame Jumalat ning teisi inimesi?
Vastus on leitav mitte niivõrd meie jumalakummardamisest, mis on kõikidele nähtav (kuigi ka see on oluline), vaid pigem sellest kuidas me annetame.
Selle kommentaari autor: Mark Keown