Paulus kirjutas need, oma apostliameti viimased read, oma elu lõpul, vangis ja teistest äralõigatuna ning need puudutasid tema sõpru (2Tm 4:9–22). Paulus oli läbi elu tuntud kui sooloesineja või soolo operaator, kuid Uues Testamendis on ligi 70 inimest, keda nimetatakse nimepidi ja kellest me ei teaks midagi, kui nad ei oleks olnud seotud Paulusega. Siit näeme, kui oluline on see teema ka tänapäeval.

Vaata, kuidas Paulus kirjeldab oma sõpru: “Tühhikos, armas vend ning ustav abiline ja kaassulane Issandas…” (s 7), Oneesimus on ustav ja armas vend (s 9). Edasi viitab Paulus kaastöölistele (s 11) ning oma “armsale arstile Luukasele”(s 14). Sõbrad on olulised. Sõbrad julgustavad (s 8); sõbrad palvetavad (s 12); sõbrad teevad rasket tööd (s 13). Kristlik teenimistöö toimub kaastööliste ning meeskonnatöö keskkonnas. Ning oma kirja lõpetades tulevad kõik need inimesed Paulusele meelde - mitte sellepärast, et nad oleksid olnud tippjuhid, vaid et nad olid toetavad sõbrad. Liiga paljud juhid on kaasajal isoleeritud, mõnikord ka sellepärast, et soovivad kaitsta oma sõltumatust ning positsiooni.

Teine, väga ilmne põhjust meeskonnatöö tugevdamiseks on, et sellisel viisil saab töö tehtud efektiivselt. Võtame näiteks Tühhikose (s 7): teda mainitakse Pauluse kirjades kolmel korral, sest tema oli see, kes viis kirjad Efesosse, Tiitusele Kreetale, ning ka Kolossasse (Ef 6:21; 2Tm 4:12; Tt 3:12 ). Kuna mitmed neist kirjadest kirjutas Paulus vangis olles, vajas ta väga usaldusväärset ning ustavat kaastöölist. Ning Tühhikos osutus Pauluse meeskonnas just selliseks lojaalseks ning usaldusväärseks tiimiliikmeks, kellele sai anda nii olulise ülesande.

Uuest Testamendist leiame koguduse kui ühe ihu metafoori, mis rõhutab usklike vahelist vastastikust sõltuvust. Tänagem siis Jumalat sõprade eest - ning palugem, et võiksime ka ise osutuda ustavateks ning usaldsväärseteks sõpardeks.