Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:1-13
Jeesus söödab nelja tuhandet meest1Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile:
2„Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa.
3Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.”
4Ja ta jüngrid vastasid talle: „Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?”
5Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nemad ütlesid: „Seitse.”
6Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale.
7Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale.
8Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit.
9Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.
Jeesus keeldub tegemast tunnustähte taevast10Ja Jeesus astus kohe koos oma jüngritega paati ja läks Dalmanuuta aladele.
11Ja variserid tulid välja ja hakkasid kiusates teda küsitlema, nõudes temalt tunnustähte taevast.
12Ja Jeesus ohkas sügavasti oma vaimus ja ütles: „Miks see sugupõlv nõuab tunnustähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte!”
Jeesus hoiatab variseride haputaigna eest13Ja jättes nad sinnapaika, astus Jeesus taas paati ning siirdus vastaskaldale.
Meie Isa palves ütleme: “Meie igapäevne leib, anna meile tänapäev…” (Mt 6:11). Paljude jaoks süboliseerib see palve meie kõiki üldisi vajadusi. Kujutle aga, milline oleks meie palve siis, kui peaksimegi sõna-sõnalt nii palvetama, meeleheites, teadmata kas ja kust meie järgmine toidukord võiks tulla. Tänases tekstis on kirjeldatud tõelist muret nende pärast, kes olid tulnud kuulama Jeesust, kuid kellel polnud isegi elementaarset toidumoona, mis aitaks neil koju tagasi jõuda.
Võib ju väita, et nad oleksid pidanud olema ettenägelikumad, paremini asja läbi mõtlema või siis võtma mingid vahendid kaasa enese elatamiseks. Ometi, samamoodi kui varasemalt olid Jeesuse jüngrid pidanud sööma viljapäid oma nälja kustutamiseks (Mk 2:23), polnud ka siin kogunenud inimestel kusagil mingit toiduvaru, aga sellest hoolimata olid nad tulnud Jeesuse juurde.
Enne kui nõustume kommentaatoritega, et kogu sündmus oli sümboolne eeltähendus osadusest või Jumala Sõna levitamisest; näeme siin ka midagi üsna proosalist: kuidas vastab Jeesus siin vaestele ja tõrjututele selles olukorras?
Vahetult enne seda sündmust oli paganate hulka kuuluv naine anunud Jeesuselt abi, lootes “raasukeste“ peale (Mark 7:28). Mida aga saavad need inimesed, kes on tulnud “kaugelt” (s 3)? Edasi loeme, ühest kõige lootustpakkuvamast evangeeliumi salmist, et “Jeesusel oli neist hale meel “ (s 2). See kaastunne laienes imelise söömaajani milles 4000 inimest “sõid ja said kõhud täis” (s 8).
Kas pole siis irooniline, et peale kõike seda nõuavad variserid Jeesuselt “tunnustähte taevast” (s 11)?! Pole imestada, et Jeesus “ohkas sügavasti oma vaimus” (s 12). Millist, veel suuremat tunnustähte võis tahta, kui Jeesuse kaastundes avalduvat Jumala ligiolu abivajajate vastu?
Selle kommentaari autor: Ed Kaneen