Kaks eelmist kirjakohta on valmistanud meid tajuma kaastunde tähtsust, mis oli fundametnaalseks tõukajaks kui Jeesus reageeris inimeste praktilistele vajadustele; aga samamoodi ka vaatama neist sündmustest kaugemale, Jeesuse tegude tähendusele.

Täna jätkame sama teemaga. Pimeda mehe tervendamine ning hiljem ka pimeda Bartimeuse tevrendamine (Mark 10:46–52), on otsekui raamiks kogu sellele lõigule, viidates õige nägemise olulisusele nende jaoks, kes tahavad Jeesust järgida

Nii siin kui ka mujal Markuse evangeeliumis tuletatakse meile meelde Jeesuse tervendustöö füüsilist külge. Jeesus ei seisa mehest eemal, distantsilt käsklusi andes, vaid tuleb otse mehe ette - juhtides teda kättpidi. Siis sirutab Ta käe ning puudutab meest, pannes midagi iseendast, oma sülge, mehe silmadele. Selline kahetasandiline tervendamine on ebatavaline. Mehe nägemise taastumise vahefaas viitab segadusele selles, mida ta näeb: puud ju ei kõnni ringi! Kas see aga tähendab, et Jeesuse teguviis oli ebapiisav? Igal juhul näenme, et Jeesus ei loobu püüdest aidata toda meest ta suures hädas - aga kõik see ei ole siiski kogu vlitud teksti eesmärk.

Pigem viitab lõigu keelekasutus, et toimunud ime on ühtlasi tunnustäht. Nii nagu eilses tekstis, kus jüngrite piiratud fookus pälvib Jeesuse kriitika, osutab tänane tekst sümboolselt jüngrite võimetusele näha vaimulikke tõdesid selgelt, ilma Jeesuse poolse lisaabita.

Ja tõesti, edaspidi näeme, et jüngrite vaimulik nägemine (arusaamine) oli ka parimal juhul segane. Kui paljudes kirikuelu vastasseisudes oleks meil parem meeles pidada, et meie nägemine on ebapiisav, segane.

Samas, peaks meie püüdmine ja palved pürgima selleni kus näeme “kõike selgelt”  (s 25)