Öeldakse: “Ära hammusta kätt, mis sind toidab.” Selle taga on mõte, et isegi loom oskab vahet teha inimesel, kes talle toitu toob ning kohtleb teda austusega. Just taolise mõtte toob esile ka Jeesus, sidudes järgmise loo nelja tuhande mehe söötmisega eelmises piiblitekstis. Jüngrid on ohus - nad on langemas samasse lõksu, kus olid variserid ning Heroodes (s 15). Eilsest tekstist lugesime, et variserid tahtsid saada “tunnustähte taevast” (Mk 8:11) ning Luukas räägib, et kui Heroodes kohtas Jeesust, siis ta “lootis näha mõnda imetähte, mida ta teeb.” (Lk 23:8). Mõlemad  kinnitasid oma ootuse “tunnustähele” - tundub aga, et vaid teatud liiki tunnustähed on head ja vajalikud.

Kujutle et lähed jalutama tundmatus kohas. Sa pole päris kindel millises suunas minna, kuid õnneks jõuad teeviidani, mis osutab sinu sihtkoha poole. Selle asemel aga, et minna viidatud suunas, seisad pikalt mõtiskledes teeviida ees, siis pöörad ringi ning lähed tagasi koju. Kui rumal sinust! Ja siiski - kui meiegi keskendume vaid tunnustähtedele (või imedele), mitte aga teekonna eesmärgile, oleme samas grupis nendega, keda Jeesus kritiseeris.

Jüngrid, kelle kõhud olid täis saanud olid väga teadlikud oma igapäevastest vajadustest. Jeesus aga ootab, et nad mõistaksid sündinud toitmisimede tegelikku tähendust, et need on tunnustähed mis osutavad Jeesuse kui jumalariigist tulnu identiteedile ning sellele kuidas jumalariik toimib.

Tänapäeval, võivad koguduse liikmetel samamoodi olla limiteeritud ootused selles osas kuidas Jumal peaks toimima. Nii nagu jüngridki, ei suuda me sageli tunnustähti isegi ära tunda, kui need sünnivad. Jeesus aga kutsub meid (ja kutsus jüngreid) vaatama “leivast” ja “kaladest” ja lugematutest muudest igapäevastest juhtumitest kaugemale - Ta ootab, et me tunneksime ära Jumala, kes meie eest hoolitseb.