Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 21:27-40
Paulus vahistatakse templis27Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust pühakojas. Need ajasid möllama kogu rahva ja pistsid oma käed tema külge,
28hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! See ongi see inimene, kes kõigis paigus õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu. Ja nüüd on ta veel kreeklasigi toonud pühakotta ja selle püha paiga rüvetanud!”
29Sest nad olid enne linnas näinud temaga koos efeslast Trofimost ning arvasid, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
30Siis tõusis kogu linn liikvele ning rahvas jooksis kokku. Ja nad haarasid Paulusest kinni ja vedasid ta pühakojast välja, ja otsekohe lukustati uksed.
31Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.
32See võttis otsekohe sõdureid ja pealikuid kaasa ja tuli jooksujalu nende juurde. Kui rahvas nägi ülempealikut ja sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.
33Siis ülempealik astus ligi, võttis Pauluse oma hoole alla, käskis ta kahe ketiga aheldada ning küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
34Aga rahvahulgast karjusid ühed ühte, teised teist. Kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis laskis ta Pauluse viia kindlusse.
35Aga kui ta treppide juurde jõudis, tuli sõduritel rahva vägivallatsemise pärast Paulust kanda,
36sest suur rahvahulk järgnes neile, hüüdes: „Hukka ta ära!”
37Kui Paulust oldi juba kindlusse viimas, lausus ta ülempealikule: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?
38Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi ässitas ja viis kõrbe neli tuhat sikariooti?”
39Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!”
40Kui ta lubas, astus Paulus trepiastmeile ning viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles:
Valesüüdistused, märatsev rahvahulk, kes karjub „Hukka ta!“ (s 36), kõik see viitab tugevale seosele Pauluse ja Jeeuse kogemuse vahel. Jeesus tuli omade juurde, kuid need ei võtnud Teda vastu (Jh 1:11) ja nüüd koheldakse Paulust samamoodi.
Algatajateks on juudid Aasiast ning Jeruusalemma rahvahulk ühineb nendega. Need, kes kõige paremini peaksid mõistma Pauluse missiooni, tunnetavad kõige suuremat ohtu tema sõnumis ja seisavad kõige jõulisemalt sellele vastu. See on alati nii olnud, nagu oli näha ka Stefanose juhtumis, mille tunnistajaks oli muuseas ka Saulus (Ap 7).
Tihti on kõige religioossemad inimesed need, kes leiavad, et evangeelium on ohtlik. Evangeelium toob esile eelarvamused Jumala kohta ja näitab Tema armu olemust ja ulatust. Kui kergelt tekib meis vastuseis Püha Vaimu esitatud muutumise sõnumile, siis kui muutus on ohtlik meie traditsioonidele ja/või meie mugavale arusaamale sellest, keda Jumal päästab!
Tim Kelleri raamat “Pillav Jumal”, mis põhineb lool pillavast pojast, toob esile tendentsi, et vanema poja reaktsioon ja käitumisviis on sageli valitsev ka meis. Ta ütleb: „Vanemate poegade viha ja üleolek, mis kasvavad välja ebaturvalisusest, hirmust ning sisemisest tühjusest, võib luua suure hulga süütundega, vaimselt pimedaid inimesti ja sellega koos ühe suurima sotsiaalse ebaõigluse, sõja ja vägivalla allika.“
Rooma sõdurite sekkumine päästab Pauluse kindlast surmast rahvahulga käe läbi. Roomlaste komandör on esimene, kes tegelikult kuulab Paulust. Rahva meelsus näitab, et nad ei pööranud üldse tähelepanuu sellele, mida Paulus reaalselt ütles ja tegi. See aga on esimene märk Pühale Vaimule vastuhakkamisest: me lihtsalt ei kuula. Oleme oma sisimas teinud otsuse juba enne, kui sõna on öeldud või mingit tõendusmaterjali üldse uuritud. Asjade läbikatsumine ning kaalumine on vajalik, aga kurdid kõrvad ja kõvaks tehtud südamed pole Jumalast.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair