Psalmide raamatut kirjeldatakse sageli kui “Iisraeli kiituse raamatut”, kuid paljudes neist, nagu ka tänases psalmis, näeme pigem ahastust või kaeblemist. On imeline, et Piiblis on esindatud ning ka aktsepteeritud kogu inimtunnete skaala, mitte ainult positiivsemad neist. 

Ükskõik kas tunneme endid rõhutuina, masenduses, ahistatutena, läbikukkujatena või veel midagi muud; Jumal kuulutab meile oma sõna vahendusel, et me pole esimesed, kes nii tunnevad. Vägagi usklikud psalmide kirjutajad on sama kogenud enne meid. Võibolla on kedagi kaaslaste poolt isegi süüdistatud taoliste tunnete pärast - Jumal ei süüdista! Halb enestunne on lubatud ning ka sellised tundeid tohib väljendada. Psalmi keskel olev kooriosa, ning nii Ps 42 kui Ps 43 lõpuosa näitavad selgelt, et rõhutuna tundmine pole minevikku jäänud.

Heebrea käsikirjades on Ps 42 ja 43 sageli liidetud üheks. Neis mõlemas on laulja puhul kindlasti tegemist uskujaga ning siin vaatab psalmi autor tagasi minevikku, mil tema usku raamisid rõõm ja kiitus. Laulja tõstab esile ka Jumala - ning mitte ainult kui “kalju”, “mäelinnuse”, “päästja” või “kindla  kaitse”; vaid kui “minu kalju” (s 9), “minu päästja” (s 5 - ingl k: “Ma tahan teda veel tänada, minu päästjat ja minu Jumalat”).

Näeme, et psalmi kirjutamise ajal polnud Jumala ligiolu ja abi psalmisti jaoks mitte käesolev reaalsus, vaid pigem mälestus. Mingil põhjusel tunneb ta üksnes hülgamist ja äratõukamist. Ometi, oma pisarate, valu ja leinamise keskel, on tema südames sügav igatsus tunda Jumalat ning võimetuna kogema Jumala armastuse kallistust, leiab ta abi ülespoole vaadates ning valju häälega nende tõdede kuulutamises, mida ta juba minevikust teab. Lõpp ei ole veel käes, veel on lootust.