Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 23:23-35
Paulus viiakse maavalitseja ette23Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikut ning ütles: „Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja kakssada piigimeest Kaisareasse minekuks kolmandal öötunnil.
24Ja varuge ratsaloomi, et ühe selga panna Paulus ja ta tervelt maavalitseja Feeliksi ette viia.”
25Ta kirjutas ka sellise sisuga kirja:
26„Klaudius Lüüsias tervitab üliaulist maavalitsejat Feeliksit!
27Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja teda oldi hukkamas, kui ma tulin väesalgaga vahele ja kiskusin ta nende käest ära, olles teada saanud, et ta on Rooma kodanik.
28Tahtes aru saada, mis põhjusel nad tema peale kaebavad, viisin ma ta Suurkohtu ette.
29Siis ma leidsin, et tema peale kaevatakse nende Seaduse vaidlusküsimustes, aga ei olnud mingit kaebust, mis oleks väärinud surma või vangistust.
30Et aga mulle kanti ette salasepitsusest selle mehe vastu, siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde ning käsin ka süüdistajatel sinu ees öelda, mis neil on tema vastu.”
31Selle käsu kohaselt võtsid sõdurid siis Pauluse ja viisid ta öö varjul Antipatrisesse.
32Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, lastes ratsanikel temaga edasi minna.
33Need tulid Kaisareasse, andsid kirja maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.
34Kui siis maavalitseja oli kirja läbi lugenud ja pärinud, mis maakonnast ta on, ning saanud teada, et Kiliikiast,
35ütles ta: „Ma kuulan su üle, kui ka sinu süüdistajad pärale jõuavad.” Ja ta käskis teda valvata Heroodese peavahis.
Kui Rooma väeülem kuulis vandenõust, tegutses ta kiirelt ning organiseeris Pauluse kohese üleviimise Jeruusalemmast Kaisareasse, Judea provintsi maavalitseja (aastatel 52-59), Feeliksi ette. Tänases tekstis kirjeldatud sündmused toimusid Feeliksi viiendal valitsemisaastal.
Ülempealik kirjutas maavalitsejale tolle aja normide järgi ametliku kirja, kust viimaks saame teada ka tema nime: Klaudius Lüüsias. Ta kirjeldab lühidalt toimunud sündmusi, mis sundisid teda Paulust maavalitseja juurde saatma, kuid pane tähele, kuidas ta rõhutab enese tegutsemist, osutades, et tema päästis Pauluse elu, kuna teadis teda olevat Rooma kodaniku (s 27). Olulisem on aga see, et ta rõhutab, et Paulust süüdistatakse seoses juutide käsuseadusega ning tal ei ole sellist süüd mis nõuaks vangistust või surmanuhtlust.
Kaisareas loeb Feeliks seda kirja ning üritab juhtumit edasi saata, üsna samamoodi kui Pilaatus püüdis Jeesuse juhtumit enda kaelast ära saada (Lk 23:6–12). Kuuldes aga, et Paulus pärineb Kiliikiast, mõistab Feeliks, et ta ei saa seda teha ning otsustab asja ette võtta. See “ette võtmine” jätab Pauluse Kaisareasse kaheks aastaks (Ap 24:27).
Kui Jeruusalemmas saadud nägemus oli Paulust seal julgustanud, siis kui palju vajas ta seda julgustust nüüd, nende aastate kestel! Me ei tea, kas oli hetki, mil ta kaotas julguse või hakkas Jumala toimimises kahtlema, kuid isegi kui neid oli, sai ta tagasi vaadata talle antud nägemusele ja tõotusele ning neile toetudes vaadata ka tulevikku ning mitte alla anda.
Meie kõikide elus on aegu, mil teame, et Jumal on meile midagi öelnud ning puudutanud meie elu. Need on hetked, millele saame tagasi vaadata, leides sealt julgustust tulevikku vaatamiseks ning jõudu mitte alla anda.
Selle kommentaari autor: Julie Robb