Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 26:19-32
Paulus kohtub kuningas Agrippaga19Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
20vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
21Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
22Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
23et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.”
24Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!”
25Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
26Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
27Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”
28Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”
29Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!”
30Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
31ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”
32Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.”
Oma edasises kõnes keskendub Paulus Festusele ja Agrippale, muutes oma sõnumi veel isiklikumaks. Tema õpetus Jeesuse surmast ning ülestõusmisest on sedavõrd intensiivne, et selle peale hakkab Festus protesteerima, süüdistades Paulust hullumeelsuses (s 24). On selge, et Festuse puhul tabas Paulus naelapea pihta (nii nagu see sündis ka Feeliksiga -Ap 24:25), kuid ta ei lase end heidutada, vaid esitab Agrippale otsese väljakutse, lähtudes Vana Testamendi prohvetikuulutustest. Kuningas Agrippa vastus on silmiavav: “„Pisut veel, ja sa veenad mu
koguni kristlaseks!” (s 28) (ingl k: “Kas sa arvad, et nii lühikese ajaga, suudad sa mind veeda kristlaseks hakkama?”) Pauluse vastus on kompromissitu: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju (aega), et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!” (s 29).
See dialoog avaldab meile Pauluse misjonistrateegia tuuma: ta on võtnud eesmärgiks veenda isegi Festust ja kuningas Agrippat Kristuse järgijateks saama - ning viimased mõistavad seda. Kuigi Paulus on neist nähtavalt madalamal, nii sotsiaalse kui varandusliku seisuse poolest, on ta meelevalla poolest ülemal selles kohtumises ning see, mida ta ütleb, avaldab neile meestele nähtavalt muljet ning mõju (s 30-32)
Paulus on jätkuvalt valmis põhjendama oma lootust, igatsedes, et need, kellega ta räägib, võiksid saada kristlasteks. Ta vaatab oma katsumustele kui misjonivõimalustele ning teadvustab, et kui nii kõrgel positsioonil olevad isikud hakkavad uskuma, on sellel massiivne mõju kristluse levikule kogu Rooma impeeriumis ja laiemalt.
Meil ei pruugi olla võimalust kõnetada kuniglikke persoone või poliitikuid, kuid lävime igapäevaselt paljudega, kes ei tunne Kristust. Kas meis on seesama igatsus nende suhtes - ning samasugune eesmärk nendega suheldes?
Selle kommentaari autor: Daniel McGinnis