Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 15:1-8
Jeruusalemm kui tarbepuuks kõlbmatu viinapuu1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2„Inimesepoeg, kas on siis viinapuu, metsapuude seas olev väät, parem kui kõik teised puud?
3Kas võetakse sellest puud, et teha tarbeasja? Või kas võetakse sellest varn, et riputada sinna igasugu riistu?
4Vaata, see antakse tuleroaks. Tuli põletab selle mõlemaid otsi ja selle keskpaik kõrvetatakse - kas see kõlbab veel millekski?
5Vaata, kui see oli rikkumata, siis ei saadud seda tarvitada millekski; veelgi vähem saab seda millekski tarvitada, kui tuli on seda põletanud ja kõrvetanud.
6Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nii nagu ma metsapuude seast olen andnud viinapuu tuleroaks, nõnda loovutan ma Jeruusalemma elanikud.
7Ja ma pööran oma palge nende vastu: nad on pääsenud tulest, aga tuli sööb nad. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma pööran oma palge teie vastu.
8Ja ma teen maa lagedaks, sellepärast et nad on olnud täiesti truuduseta, ütleb Issand Jumal.”
Johannese evangeeliumi 15. peatükis (Jh 15:1-6) võrdleb Jeesus ennast viinapuuga ning Temasse uskujaid selle okstega. Oksad peavad püsima viinapuu tüve küljes, mitte üksteise küljes. Samuti ei käsi Jeesus okstel iseeenesest vilja kanda, vaid oksad peavad püsima Tema, viinapuu küljes - et viljakandmine saaks üldse võimalikuks.
Ka Iisraeli rahvast võrreldakse Piiblis sageli viinapuuga. Hesekieli võrdlus viinapuust viitab aga hoopis teisele asjale kui Jeesuse võrdlus. Jumal kirjeldab prohveti suu läbi viinapuu kasutuskõlblikkust, osutades, et peenevarreline metsviinapuu on ehitusmaterjalina absoluutselt kasutuskõlbmatu. Tarbepuu seisukohalt on viinapuu tüvi väga väike, peaaegu märkamatu ning selle ainus funktsioon on anda elu ja toitu okstele ja viljadele. Ükski normaalne inimene ei prooviks taolisest materjalist midagi kõlbulikku valmistada. Iisraeli rahvas aga pidas seda ometi võimalikuks. Ta ei olnud valmis nägema tõde enese kohta.
Hesekieli võrdluses ei ole tüvel muud funktsiooni. Iisrael oli Jumala omandrahvas, kellega Jumal oli sõlminud lepingu, et tema keskelt saaks esile tulla maailma Lunastaja. Kui Iisrael aga oma lepingu Jumalaga hülgab, pole tal enam mingit tähtsust. Iisraeli ülesanne oli eelkõige vaimne ning kui rahvas loobub Jumalast, on see teel hukkumisele.
Jumal püüab prohveti läbi rahvast tõe tunnetusele ja arusaamisele tuua, kirjeldades metsviinapuu puudusi ja kõlbmatust tarbeesemete valmistamiseks. Ta esitab karmi küsimuse: kuidas saaks puust, mis tavaliseltki ei kõlba millekski, teha üldse midagi, kui see on nüüd lisaks osaliselt ka tule poolt hävitatud?
Viinapuu üks ots sümboliseerib Iisraeli põhjakuningriiki, mis üle saja aasta tagasi hävitati assüürlaste poolt. Teine ots ehk Juuda kuningriik langes osaliselt babüloonlaste saagiks ajal, mil Hesekiel koos rahvaga viidi sundpagendusse. Jeruusalemm polnud tol ajal veel vallutatud ning seda valitseva kuningas Sidkija mäss hoidis pagenduses oleva rahva meeli põhjendamatus lootuses. Jumal kasutab prohvetit, et rahva seas selline väär ja eksiteele viiv lootus hävitada.
Ka meie elus võib olla asju, millest hoiame küünte ja hammastega kinni, püüdeldes selle poole iga hinna eest, kuigi aimame, et Jumal ei kiida seda heaks ja see võib isegi kahjulik olla.
Selle kommentaari autor: Jukka Norvanto