Täis Püha Vaimu puhkeb Sakarias prohveteerima - kasutades suuri, teoloogiliselt kaalukaid sõnu nagu “on tulnud oma rahva ligi”, “lunastuse”, “ “halastus”, “tõotanud”, “lepingut”, “vandunud”, “pühaduses” (“vagaduses” 1997.a tõlge), “õigluses”. (s 68,69,72, 73,74,75).

Mõned neist sõnadest ehk ei tundu meile kaalukatena, kuid nt sõna “külastama” tähendab Pühakirjas palju enamat kui vaid kellegi juurde minema; see tähendab kellegi juurde appi minema (nt Lk 7:16). Samamoodi “meeles pidama” on palju kaalukam kui lihtsalt meeldetuletamine: see tähendab endale meelde tuletama selleks, et siis tegutseda. Jumala “vanne” on puutumatu ja väeline (nagu rõhutab nt Hb7:20-28). “Pühadus” ja “õiglus” on teenimatult mõnel puhul omandanud vagatsemise ja silmakirjalikkuse varjundi; ning on raske leida sõnu, mis kaasaegses keeles annaksid edasi nende algset kaalu ja sügavust. Parim viis nende sõndae tähendust tabada, on mõelda Jeesuse enese iseloomule, ning Tema kaasakiskuvale ja külgetõmbavale olekule, mis polnud sugugi passiivne vaid vajadusel võis olla ka vastanduv ja isegi vihane.

Just selline on Jumal alati olnud, isegi neil aegadel ajaloos, kui inimestele on tundunud, et Ta on eemaldunud ega hooli. Me kõik oleme kogenud aegu, mil Jumal tundub nii kaugel olevat, ning meie palved ei jõua laest kõrgemale. Ometi kinnitab tänane piiblitekst, et Ta kuuleb, peab meeles ning hoolib meist.

See oli Sakariase pikka elu täitev kogemus, ka siis kui ingel Gabriel teda külastas; see oli Iisraeli rahva kogemus nelisada aastat enne teda. See oli paljude kogemus Vana Testamendi aegadel, kes sõnastasid selle oma lauludes.  Sakarias, oma prohvetlikus kiituslaulus on kui mees, kes on aastaid mõtisklenud oma maailma agoonia ning lootuse üle, ning kellest need mõtted nüüd pulbitsedes esile tulevad, kui ta imetluses ja hämmastuses vaatab väikest beebipoissi. 

Tema laul on Jumalast, kes tegutseb ning, kes viimaks on hakanud täide viima päästet, mida Ta aastasadu on tõotanud, tulles lähedale nüüd, kui Tema rahvas on pidanud taluma ühe kurjuse rünnaku teise järel. Võime lausa kogeda kuidas pikkade aastate valu ja kurbus, pimedus ja surm täidab tema mõtted. Aga võime kuulda ka nende pikkade aastate kestel kandnud vaikset palvet ning usaldust, mis on tugevalt rajatud Jumala lepingule Aabrahamiga. Nüüd on kõik see tõeks saamas! Sakariase nägemus läheb kaugemale tolle hetke poliitilisest olukorrast - see ulatub nägemuses haarama Jumala halastust, pattude andeksandi, päästet surmast enesest - ulatub nägema Jumala päästet.

Ja tema enese lugu, üheksa kuud vaikimist, mis äkitselt murtakse sellele lapsele nime panemisel - seegi on peegeldus Iisraeli saatusest neil päevil. Prohveteeringud, mis olid aastasadadeks vaikinud, elustusid nüüd korraga taas, kutsudes rahvast tagasi Jumala juurde. See, mis alguses oli olnud Sakariase karistus usupuuduse pärast, oli nüüd muutunud tunnustäheks Iisraelile sellest uuest, mida Jumal oli tegemas.

Ka meil on vaja ikka ja jälle kuulda Sakariaselt, et hommik on koitmas, et isegi pimeduses ning surma varjutuses särab Kristuse armastuse valgus.