Mõnikord võib meie igapäevase elu rutiin tunduda liiga harjumuspärane ja ilmalik. Ometi näitavad need salmid, et peaksime selles usatavad olema, kuitahes tavalise rolli Jumal meile täita andnud on. Viimselt saab otsustavaks ustavus ning pühendumus Issandale, igatsus teenida Teda ükskõik millisel viisil Ta seda soovib.

Maarja ja Joosep omasid sellist usaldavat südamehoiakut, kui nad viisid vaid nädalavanuse Jeesuse templisse, nimepanemiseks, ümberlõikamiseks ning selleks, et teda Jumalale esitleda ja pühitseda. See oli nende kui vanemate vastutus. Käsuseadus kohustas ema minema Jeruusalemma puhastusriituseks, peale lapse sünnitamist (s 22). Templis ohverdasid nad vaestele inimestele määratud anni (s 24). Jeesuse sünniga seotud sündmused on tähelepanuväärselt isiklikud ning intiimsed. Ei mingeid rahvahulki - need tulevad hiljem.

Nimepanek ning ümberlõikamine oli tavaline rutiin, seadmine, mida järgisid kõik, need olid toimingud mida tehti templis igapäevaselt. Ja siiski oli selle täiesti tavalise päeva rutiinsetes toimingutes taevane kõla - sest nimi mis pandi  sellele lapsele oli antud taevast, ingel oli selle andnud Jeesuse emale Maarjale juba enne Jeesuse eostamist. Ja see, mis väliselt tundus rutiinsena oli tegelikult järjekordne sõnakuulelikkuse akt Jumalale Maarja ja Joosepi poolt.

Jeesus lõigati ümber kaheksandal päeval vastavalt juutide käsuseadusele (1Ms 17:12-14). Ta sündis  “… Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid…” (Gl 4,4) ning sai ümberlõikamise läbi  allutatud käsuseaduse nõuetele.  Ometi  ei rõhuta Luukas ümberlõikamist mitte millegagi, ta peaaegu isegi ei ütle, et see sündis. Samamoodi kui Ristija Johannese sündimise loos, on toimunu kajastamisel kogu rõhk hoopis nime panemisel. Miks nii? Sest tolles nimes ilmnes jumalik eesmärk selle lapse jaoks. Jeesus (heebr k Yeshua /Yehoshua (Joshua) - tähendab “Issand päästab.”

Vaevalt aimasid sel päeval need, kes esimest korda Jeesuse üle tema nime nimetasid - kui suur oli see nimi terves universumis. Nad ei teadnud, et see on Nimi  - mille peale saavad kord lootma kõik paganad (meie sealhulgas) (Mt 12:21); et seda nime nimetades kuulutatakse “meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas” (Lk 24:47); et kõigile,  kes sellesse Nimesse usuvad, antakse meelevald saada Jumala lasteks (Jh 1:12)! Ilmselt ei aimanud kõike seda ka noored lapsevanemad - kes sõnakuulelikult täitsid oma kohust tol päeval.

Jumala plaanid ja mõtted on nii palju kõrgemad meie omadest. Ja võibolla just siis kui meie suudame näha vaid rutiinseid argitoimetusi, või vaid sõnakuulmises alistumist - on see sammuks tuleviku suunas, mis muudab paljude elusid tulevikus.