Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 3:1-20
Ristija Johannese jutlus1Keiser Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst, tema vend Filippus aga Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst,
2kui Hannas ja Kaifas olid ülempreestrid, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.
3Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks,
4nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatusse: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!
5Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks,
6siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!”
7Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
8Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham.” Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
9Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.”
10Rahvahulgad küsisid Johanneselt: „Mis meil siis tuleb teha?”
11Aga tema kostis: „Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!”
12Ent ka tölnereid tuli, et lasta ennast ristida, ja nemad ütlesid: „Õpetaja, mis meil tuleb teha?”
13Tema ütles neile: „Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!”
14Aga temalt küsisid ka sõjamehed: „Ja meie, mis meil tuleb teha?” Tema ütles neile: „Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”
15Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias.
16Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
17Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.”
18Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.
19Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna Filippuse naise Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud,
20sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vangi.
See hetk, kui “Jumala sõna Johannese kätte sai”, oli juutidele väga pime ja raske aeg. 400 aastat ei olnud tulnud ühtegi uut prohvetisõna, juudi rahvas oli tolleks ajaks muutunud vangideks Rooma ülemvõimu all nende omal maal, ning nad kogesid teravalt nii endi kui ka oma juhtide abitust teha midagi olukorra muutmiseks. Rahvas oli täis pingelist ootust. Ainus abi sai tulla taevast, sest kõik tõotused VT’s viitasid sellele.
Sõna, mis Johannesele anti, ütles selgelt mis on rahva peamine ülesanne, ja et sellega oli kiire! Jumal oli ligi tulemas, appi oma rahvale! Samas oli see ka hoiatus ohu eest, sest püha Jumala ligitulek rahvale tähendas ka kohtumõistmist kõige üle, mis oli ebapüha!
Rahvas, kes oli kaua oodanud sõnumit taevast, jooksis suurte massidena kokku, et kuulda Johannest, kuigi sõnumit ennast ei olnud meeldiv kuulda. Johannes nimetas neid madudeks, Jumala vaenlasteks, kes Jumala viha eest poevad aukudesse. Johanneses sõnumis ning kuulutuses põles Jumala lõõmav kohtumõistmise tuli. Kohtumõistmine oli reaalne ja ärateenitud: “Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.” (s 9)
Esimene ja kõige vajalikum samm rahva jaoks oli meeleparandus. Ja see meeleparandus peab väljenduma konkreetsetes viljades. Johannes kirjeldab oodatavat meeleparandust kui teeparandust: kõik takistused, kõrgendikud, tuleb maha kiskuda, kõik augud tuleb täita, konarlikud kohad peavad saama siledaks; tee peab olema sõidetav ja Kuningale kohane. Millised on need meie takistused?
Andeksandmatus, kibedus vihapidamine, armastuse ja halastuse puudus, õigluse ja aususe jalge alla tallamine, nõrkadele liiga tegemine, hädaliste mitte aitamine, tõe salgamine, vale ja ülekohtu kasutamine jpm. Iga inimene peab arvestama Jumala kohtumõistmise ilmumise ning teostumisega (s 16-17).
Johannese aegadest ei ole neis asjus midagi muutunud– ka meie ootame oma Issanda tagasitulekut. Jeesuse taastulemine on väga lähedal, Jumal on kuulnud inimeste appihüüdeid, Ta teab selle maailma seisukorda ja Ta ei viivita. Küsimus on: kas ka meie siis ellu jääme, kui Ta tuleb?
Ristija Johannes ütleb oma sõnumi lõpus, et kui tee inimese südames on Kuningale tasandatud - siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet! See on reaalselt, täna, võimalus kõikidele inimestele, Jumal tahab ja suudab päästa!
Aga kõigepealt tuleb alustada teeparandusega.
Selle kommentaari autor: APÜ