Palverändurid laulsid seda psalmi arvatavasti templisse sisenedes - astudes ilmalikust sfäärist pühasse. Terve psalm põimub ümber kindlate korralduste: “Hõisake…, teenige….tulge Tema ette… teadke….tooge tänu… kiitke!” Sõna “teadke” (s 3) on jõuline ja võimas väljendades nii Jumala tunnustamist, kui kogemist, mitte ainult teadmist Temast.

Kogu sündmuse tonaalsus on rabav - see on täis rõõmu, hõiskamist, rõõmustamist. Jumala austamine ei ole kohustus, see on privileeg. See ei ole valikuline lisa, vaid õige meeleolu mis sobib kokku õnnistusega, mille Jumal oma rahva peale välja valab.

Jah, me saame ja peame kiitma Jumalat üksikisikutena, aga ühises ja jagatud tänus ning kiituses peitub eriline õnnistus.

Pane tähele paradoksi: Iisrael on Jumala vallitud rahvas, ometi kutsutakse, lausa kästakse tulla ülistama ja kiitma kõiki rahvaid, sest Jumal on nende Looja. Samamoodi kui Peetrus pidi õppima seda, et “Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust. “ (Ap 10:34-35), oleks ka tolle aja iisarellastele olnud üllatav näha Jumalat kutsumas kõiki rahvaid Teda kiitma. Samas rõhutab see asjaolu, mida rahvas Joosua aegadel pidi õppima, et ainult Issand üksi on Jumal.

Psalm annab meile terve rea põhjusi, miks peaksime Jumalat kiitma. Ta on Looja; meie oleme tema loodud inimesed; Tema on hea ning armastav. Headus ja heldus on osa Jumala loomusest ning Tema armu ja ustavuse usaldusväärsus ja kindlus on üks peamisi põhjuseid, miks peaksime Talle rõõmuga vastama. Veel üks rõõmustamise põhjus on hoomamatu arm, et Ta on meid, vaatamata meie patususele, kutsunud tulema Tema ligiollu, kes ise on läbinisti hea; et Ta on selle meile ka võimalikuks teinud.