Psalm algab hea küsimusega. Milline inimene tohib elada Jumala ligiolus ning Teda kummardada?  Küsimus ise sisaldab kahte viidet selle kohta kuidas Jumal on oma rahva keskel. Sõna, mis on tõlgitud kui “pühamu” (eesti k Piiblis “telk”), tähendab otseses mõttes “telki” ja osutab kogudusetelgile ajast, mil Jumala rahvas rändas kuhu iganes Jumala ligiolu neid juhtis. “Püha mägi” tähendab Siioni mäge Jeruusalemmas, ning on sümboliks Jumala kestvale ligiolule oma rahva keskel.

Nii võib psalmi avaküsimust sõnastada ka järgmiselt: “Milline inimene tohib olla Sinu ligiolus ja kummardada Sind, vaatamata sellele, kas ajad on stabiilsed või muutumises; kas tulevik tundub tulevat samasugune või hakkab Jumal meid liigutama kuhugi?” Need, kes soovivad elada Jumala ligiolus, peavad omama valmisolekut oma laager kokku pakkida!

Vastus on seesama, hoolimata sellest, kas Jumal liigutab meid edasi või hoiab paigal. Need, kes tahavad kummardada Jumalat, peavad elama nii, et see peegeldaks Tema loomust. Paganlikes ringkondades on võimalik kummardamine taandada rituaaliks, mida tuleb võimalikult korrektselt sooritada. Usklikele nii Vanas kui ka Uues Testamendis tähendab see aga kogu ülejäänud aega, mis osutab, kas sa inimeni kõlbab olema jumalakummardaja. Üks mu kolleegidest tavatses öelda: “Sel määral kui sa kummardad Jumalat esmaspäevast laupäevani, sel määral oled ka jumalakummardaja.” Tänane psalm osutab inimese suu sõnadele ja tegudele, ka tema lojaalsusele ja hedusele. See kirjeldab iseloomukindlust - kedagi, keda “iial ei saa kõigutada” (s 6).

Uue Testamendi valguses leiame siin paradoksi. Läbi risti kutsub Jumal oma ligiolusse kõiki neid, kes on saanud pattude andestuse, kuid kelle iseloom veel ei väljenda sobivaid kvailteete. Aga nende kummardamise kestel muudetakse nad Jumala armu läbi ning neist saavad järejst enam sellised inimesed, kui Jumal on soovinud.