Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 7:1-10
Jeesusest kui suurest ülempreestrist1Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõigekõrgema Jumala
preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid
löömast, ja õnnistas teda,
2kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi
esmalt tõlgitakse, „Õiguse kuningas”, siis aga ka Saalemi kuningas, see
on „Rahu kuningas”,
3
isatu, ematu, suguvõsatu,
kellel ei ole päevade algust ega elu otsa,
aga sarnaselt Jumala Pojaga
jääb preestriks jäädavalt.
4Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham
andis kümnist sõjasaagist!
5Leevi poegadel, kes saavad preestriameti, on küll käsk võtta
Seaduse järgi kümnist rahva, see tähendab oma vendade käest, ehk küll
nemadki on lähtunud Aabrahami niuetest.
6Aga see, kelle sugu nende sekka ei arvata, võttis kümnist
Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.
7Vastuvaidlematult on nii, et alam saab õnnistuse ülemalt.
8Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, seal aga see, kellest
tunnistatakse, et ta elab.
9Jah, võib isegi öelda, et ka Leevi, kes võttis kümnist, oli ise
Aabrahami kaudu maksnud kümnist,
10sest ta oli alles esiisa niuetes, kui Melkisedek Aabrahamile vastu tuli.
Istusime ranna ääres liival päikesevarjus, ja tõlkisime kirja heebrealastele. Joonistasime liiva sisse kaks ringi - ühe vana ja teise uue lepingu tarvis. Vana lepingu ringi alla kirjutasime “Aabraham” ning tõmbasme sirge joone alates tema nimest, läbi ringi, kuni uue lepinguni Jeesuses.Siis kirjutasime Aabrahami nime alla “Melkiseedek” ja jäime kõik seda vaatama - kuni keegi meist tõusis üles ja tõmbas joone Melkiseedekist alates, mööda vanast lepingust otse uue lepinguni. “ See on meie joon, ” ütles ta. Korraga muutus too kõver joon liivas otsustavalt tähenduslikuks.
Heebrealaste kirja autor poleks ilmselt selle segasevõitu Melkiseedeki looga üldse vaeva nägema hakanud, kui temast veel varasem poeet, poleks läbi selle Iisraeli eelse Jeruusalemma preester-kuninga, hoomanud Kristust. Kristust, kes oli siis, on praegu, ja saab eelolevail päevil tulema väes ja majesteetilkkuses valitsema seda maailma.
Kirja autor kasutab Melkiseedeki lugu selleks, et selgitada oma juudikristlastest lugejatele, kel oli oht kaotada vastleitud usk, kuidas juutide Pühakirja õpetus toetab Jeesuse ülempreesterlikku rolli ja õpetust. Ta läheb kaugemale preesterluse rajamisest (leviitidele seatud kitsastest piiridest) ja näitab otsekui juut juudile, kuidas Aaroni preestriteenistusele eelnes üks teine preestriteenistus, mis oli väljund millestki palju laiemast, vanemast ning suurema austuse väärilisest.
Meil kõikidel tuleb ette olukordi, kus meie poolt kalliks peetud eelarvamustele esitatakse väljakutse. See väljakutse võib tulla uut pastorit kuulates, või koostöös erinevast usulisest traditsioonist pärit kristlastega vm. See võib tulla kui loeme raamatut, mis pakub täiesti uut aursaamise tasandit, jne.
Sellistel hetkedel võime avastada eneses kiusatuse, tõmbuda meile armsaks saanud kindlate tekstide või tõekspidamiste varju (mis paratamatult on samuti piiratud). Inimese vaimulik areng võib toimuda sujuvalt ja märkamatult, nii nagu meie keha on sünnist alates märkamatult kasvanud. Samas on aegu, kus meil tuleb otsekui ussi kombel eneselt heita vana nahk – see mis on siiani olnud meile kallihinnaline kaitsekiht ja identiteet, kuid mis on nüüd muutunud vaimselt pitsitavaks – ning kasvada avaramasse, paindlikumasse nahka.
Loomulikult tuleb valvel olla ka vastupidise ohu suhtes: ühest uuest õpetusest teise kaldumise osas ( Ef 4:14-15). Ja kuigi elamine ning kasvamine toob kaasa omad „terviseriskid“, peaksime berealaste ( Ap17:11) kombel olema valmis usus välja sirutuma selleks, et otsida Jumala „kogu tahtmist“ ( Ap 20:27).
Selle kommentaari autor: APÜ