Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 20:20-26
Variserid kiusavad Jeesust küsimusega maksurahast20Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid
teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid
ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda.
21Ja need küsisid temalt: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja
õpetad õigesti ega otsusta näo järgi, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt.
22Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?”
23Aga et Jeesus märkas nende salakavalust, ütles ta neile:
24„Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?”
Nemad ütlesid: „Keisri.”
25Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile
tagasi ja Jumala oma Jumalale!”
26Ja nad ei suutnud teda millestki tema kõnes tabada rahvahulga
ees ja tema vastust imetledes jäid nad vait.
Seda kirjakohta lugedes peame meeles pidama, et tol ajal valitsesid väga jõhkrad diktaatorid - nt keiser Tiberius. Kui teda enne tunnustati Rooma võimupiire laiendanud eduka kindralina, siis nüüdseks oli ta sügavalt häiritud ning vägivallaga arvatavatele poliitilistele vastastele reageeriv valitseja. Ka Iisraeli rahva juhid rakendasid samasugust poliitikat - nt kasutades luuramist, silmakirjalikku “siirust” ning meelitusi, et Jeesust lõksu püüda peale seda kui Jeesus oli jutustanud selle paljastava tähendamissõna (Lk 20:9–18). Taolised võtted on Jumalale vastuvõetamatud, kuid kahjuks laialt levinud ka praeguses maailmas, ja ka kirikus.
Juutide juhid teadsid, esitades Jeesusele küsimuse keisrile maksu maksmisest, et kui Jeesus vastab “ei” - siis süüdistatakse Teda mässule õhutamises. Jeesuse “jah” puhul aga kaotaks Ta populaarsuse ning rahva toetuse. Jeesus - kes on lihakssaanud Jumala tarkus -luges varisere nagu avatud raamatut. Samas see, et nad Jeesuse nõudmisel talle kohe teenari ulatasid näitab, et nad alistusid Jeesuse autoriteedile. Veelgi enam, roomlaste raha omamine osutas nende süüle - kaastööle Rooma ja selle rahaga. Ilmselt oli sellel mündil kujutatud keiser Tiberiuse pead ning sõnu: “Keiser Tiberius Augustus, jumaliku Augustuse poeg”.
Jeesuse sõnad “Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” (s 25) teeb teatavaks jumalariigi põhimõtte, et kristlased peavad tunnustama riigivõimu autoriteeti ning maksma makse ( nt Rm 13:1–7).
Sellele vaatamata, peavad nad ka tunnistama Jumala absoluutset autoriteeti üle kõige muu ning andma Talle Tema oma: see tähendab kõik! Juutide juhid aga alistusid keisrile, kuid mitte Jumalale!
Meie ülesanne on jääda Jumalale lõpuni ja täiesti ustavaks, samas alludes ka riigikorrale. See tähendab, et on aegu, mil tuleb vastu panna ka riigi korraldustele, aga mitte vägivalda kasutades (Ilm 13).
On hämmastav, et nii Jeesus, Paulus kui ka Peetrus kõik rõhutavad alistumist, isegi noile jõkratele Rooma diktaatoritele. Nad lausa kutsuvad üles vastanduma keisrile rohujuure tasandilt: esitledes oma eluga Jumala valitsust mis läbistab kõiki maailma kuningriike nagu sool või pärm. Pole vahet, milline poliitiline jõud valitseb, meil tuleb vastu võtta Jeesuse väljakutse selles kirjakohas ning teha seda kogu tarkusega, mida Tema selles kohtumises näitab.
Selle kommentaari autor: Mark Keown