Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 24:13-27
Jeesus ilmub jüngritele Emmause teel13Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel,[f] + [fr] 24:13 [ft] Algtekstis 'ligi kuuskümmend staadioni'. Staadion on umbes 190 m. [f*] mille nimi on Emmaus.
14Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis olid juhtunud.
15Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.
16Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära.
17Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?” Ja nad jäid kurvalt seisma.
18Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?”
19Ja ta küsis neilt: „Mis siis?” Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees,
20kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.
21Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.
22Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma.
23Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.
24Ja mõned meie kaaslastest läksid hauakambrisse ja leidsid nõnda olevat, nagu ka naised olid ütelnud, teda ennast nad aga ei näinud.”
25Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!
26Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?”
27Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.
Jeesus oli üles tõusnud, kuid sellel esimesel päeval maadlesid jüngrid veel kibeda pettumusega Tema surma pärast. Nad “olid lootnud” (s 21), aga see lootus oli purunenud. Need kaks olid kuulnud hommikustest uudistest tühja haua kohta, kuid nad ei teadnud siis, et Jeesus oli Peetrusele juba ilmunud. Et nad Jeesust ära ei tundnud, siis jutustasid nad Jeesusele, mis Jeesusega oli juhtunud! Vastuseks aga rääkis Tema neile, mis tegelikult oli sündinud ja miks.
Jeesus alustas Pühakirja seletusega. Nende tulevikusuhe Temaga ei pidanud rajanema mälestusele põgusest kohtumisest; ja ka meie suhe ei saa rajaneda vaid üksikutele Jumala läheduse tundmise hetkedele. On vaja midagi palju kindlamat, midagi mis põhineb Pühakirjal. Jüngritena olid nad näinud Jeesuse sügavat Vana Testamendi tundmist ja usaldust selle vastu, kuidas see oli kujundanud Tema tegevust. Nüüd lähevad nende südamed põlema, kui Jeesus selgitab neile Pühakirja alusel neidsamu sündmusi, mis nende usku nii tugevalt olid kõigutanud neile nii palju kurvastust olid toonud.
Ükski neist ei olnud mõistnud, mida Jeesus nüüd neile näitas Moosesest ja prohvetitest: “Eks Messias pidanud seda kannatama…..?” (s 26) Näidanud neile ennast Pühakirjas, andis Ta end seejärel tunda neile isiklikult. Oli tavaks osutada külalislahkust mööduvatele ränduritele, aga see külaline toimis ebaharilikult, käitudes nagu võõrustaja. Ta õnnistab, murrab ja jagab leiba nii nagu jüngrid olid seda näinud lähiminevikus ning sel hetkel tunnevad nad Ta ära.
Peale Nelipühapäeva, on kogudus järjepidevalt praktiseerinud “leivamurdmist” (Ap 2:42) Jeesuse ohvrisurma “mälestuseks” (Lk 22:19). Ükskõik milline meie teoloogiline vaade sellele toimingule ka oleks, on see hetk, kus keskendume oma Issanda tõelise olemusele ning kus meid taas kinnitatakse Tema teenimises. Seal kohtume ka meie oma ülestõusnud Issandaga Pühakirja ning leviamurdmise läbi.
Selle kommentaari autor: Graham Cray