Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:19-31
Hoiatus ärataganemise eest19Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna
kõige pühamasse paika -
20selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana
vahevaiba, see on oma ihu kaudu -
21ja et meil on suur preester Jumala koja üle,
22siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame
poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu
poolest pestud puhta veega!
23Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on,
kes seda on tõotanud.
24Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja
headele tegudele.
25Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel
on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam,
mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.
26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme
õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest,
27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli,
mis neelab vastased.
28Kui keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma
armuheitmiseta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale.
29Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see,
kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu
verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?
30Me ju tunneme teda, kes ütleb:
„Minu päralt on kättemaks,
mina tasun kätte.”[m]
Ja taas:
„Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.”
31Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
Kirja autor jätkab pitlidega templist, ning on vaja mõista, mida vahevaip ja selle taga olev kõige püham paik tähendasid. Tänases tekstilõigus sisalduv õpetus on sedavõrd radikaalne, et tolle aja juutide keskkonnas oleks need ideed pälvinud karistuse.
Kõige püham paik oli, nagu nimigi näitab, juutidele usuliselt pühamast püham koht. Templis oli olemas eesõu, milleni viisid pühitsuse astmed; oli ka õu paganatele - ehk turistidele, oli naiste õu ja meeste õu. Templi enese ehitus oli pühaduse astmelt suurem ning seal tohtisid liikuda vaid preestrid. Esimeses, pühas ruumis asetsesid kuulus kuldne lambijalg ning ohvrileibade laud. Seal vajati ka suurt õlilampi, sest sellel ruumil ei olnud aknaid.
Paksu vahevaiba taga oli aga püsivas pimeduses ning inimsilmade eest varjul seaduselaegas, mille peal oleva lepituskaane peal seisid vastamisi kaks keerubit. Keerubid väljendasid elava Jumala ligiolekut. See oli lepituse paik, kuhu ülempreester kord aastas piserdas ohvriverd.
Keegi teine ei tohtinud sinna siseneda, sest see oli kõige püham paik.
Meie, olles Kristuse vere läbi lepitatud Jumalaga, tohime nüüd minna Jumala ette - kõige pühamasse paika. Enam ei ole mingeid piiranguid, sest ohvriveri kaitseb meid. Jumal ei pea meie jaoks enam olema hirmuäratav, vaid on armastav Isa, kes ise on pesnud meid pattudest puhtaks.
Martin Luhter on öelnud, et Kristus ise asub meie südame kõige kesksemas paigas, kõige pühamas paigas ning inimese uuendatud südamest saab Issanda troon.
Aga kui meid on tehtud puhtaiks ja pühadeks, kas kogu meie elu on siis heakskiidetud, mida iganes me teeme? Kuidas jääb patu mõjuga uskliku elus? Kui Kristuse ühekordsest ohvrist piisab lõpuni, kas ma pean siis üldse veel pingutama, et elada õigesti?
Siin peame mõistma, et Jumala seadused ja armastus, on uuestisünnis kirjutatud inimese südamesse. Ja kui oleme kord Kristuse armastust sellisel viisil kogenud, siis ei saa me enam ilma süümepiinadeta pattu teha. Võib juhtuda küll, et eksime ja isegi langeme - aga siis annab meie südametunnistus kohe märku, et oleme Kristuse armastuse vastu eksinud. Nii ei saa inimene ka öelda, et tal on luba teise inimese vastu eksida (sest Kristus on surnud ka teise eest ja too on samuti Jumala armu ja armastuse osaline). Paulus ütleb otse: “Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule!” (Rm 6.13) Tänane piiblitekst hoiatab, et Jumala suurest ja ülimast armust võib ära langeda see, kes teadlikult ei hooli Jeesuse ohvrist (tallab sellel) - “ei ole seda pühaks pidanud” (s 29) ja kes on teotanud Jumala Vaimu.
Selle kommentaari autor: Anitta Vuorela ja Timo Eskola