Esimest korda terve kirja jooksul räägib autor endast isiklikult, oma eeskujust juhina (s 18) ning palub eestpalvet, et ta võiks kirja saajatega peatselt kohtuda. Viide Timoteosele osutab, et autor oli seotud Pauluse misjonimeeskonnaga, aga ei tõenda, et kirja autoriks oli Paulus ise.

Neis lõpulausetes on autori tähelepanu keskmes rahu Jumal ning see, kui suure teo Jumal on teinud äratades surnuist “lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse” (s 20). Mida see Kristuse järgija jaoks tähendab.

Ülestõusnud ja ülendatud Jeesus on Ainus, kes on ja jääb Jumala karja Karjaseks. Jeesuse ülestõusmine oli kinnituseks, et Tema valatud veri oli kõigiti kõlblik ning piisav igavese lepingu kinnitamiseks, mille alusel saame meie kogeda Jumala rahu ning saada osa Jumala kuningriigist.

Iga leping on sümboolselt kinnitatud verega, mis sümboliseerib nii elu kui surma. Ei ole olemas sügavamat tasandit inimese kõnetamiseks. Kogudusele on kingitud patuohvri veri, lepituse veri ja andestuse veri. Selle tõttu on kõik vana möödunud ja uus on tulnud asemele. 

Prohvetite poolt ettekuulutatud Hea Karjane on tulnud ning andnud oma elu oma lammaste eest. Ta on teostanud lõpliku uuendamise, sest Ta võitis surma. Jeesus on Issand!

Jeesuse läbi on meil õigus paluda Jumalalt varustatust kõigega, et suudaksime teha Tema tahtmist ning et Tema võiks meis korda saata ja lõpule viia kõik, mis Ta on plaaninud. Ning kogu meie jumalateenimine ja -kummardamine on kõlbav üksnes läbi Jeesuse, Jumala Vaimu toel.

See on kirja autori suur julgustussõna meile kõikidele.