Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 2:37-47
Peetruse jutlus37Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?”
38Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.
39Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”
40Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!”
41Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.
Jeruusalemma koguduse elust42Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
43Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.
44Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.
45Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.
46Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,
47kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.
Veennud oma kuulajaskonda nende kaassüüs Messia surma mõistmisel, esitab Peetrus neile üleskutse: “„Laske endid päästa sellest sõgedast ja rumalast kultuurist!” (s 40, The Message tõlge).
Neil tuli selles maailmas edasi elada, aga oli oluline, et nad eemaldavad end selle maailma kultuuri korruptiivsest mõjusfäärist. Peetrus kutsub oma kuuajaid üles avalikult meelt parandama ning ristimise läbi demonstreerima oma truuduse objekti muutumist, kui nad ühinevad Jeesuse järgijate hulgaga.
Juma oli tegev selles protsessis: tegelikult oli Tema see, kes Peetruse kuulajaid enese juurde kutsus (Joel 2:32). Ja neile, kes selle kutse vastu võtsid, andestas Jumal nende patud ning kinkis oma Püha Vaimu, kes väeliselt langes apostlite peale. See Jumala õnnistus ei olnud vaid tolle päeva tarvis, vaid kõikide põlvkondade jaoks üle maailma, kus iganes inimesed Jumala kutsele vastasid.
Kolm tuhat inimest võtsid Peetruse üleskutse vastu, keerates selja nende maailma sõgedatele väärtustele ja hoiakutele ning ühinesid jüngritega. Nende uuest kuuluvusest ning Püha Vaimu ligiolust nende keskel andsid selget tunnistust muutunud suhted ja uus osadus selles andestatute kogukonnas.
Nad elasid ühtsuses, õppides tundma Jeesust apostlite jutustuse läbi; nad katsid heldelt üksteise vajadusi - osaledes ühises lauas, ülistuses ja jumalakummardamises, nad palvetasid üksteise eest ja olid Jumala ees pühas aukartuses.
Jumala Vaimu liikumine nende keskel oli ilmne ka läbi imede ja tunnustähtede mis apostlite läbi sündisid. Võimukandjatele see ei meeldinud, kuid see alternatiivne eluviis oli lihtinimestele vägagi külgetõmbav. Nad “leidsid armu kogu rahva silmis” (s 47).
Kas meie vajame täna meeldtuletust sellest sõgedast ja rumalast kultuurist välja astumiseks ja enese päästa laskmiseks? Materialism, ahnus ja isekas ambitsioon varjutavad raskete pilvedena meie teekonda. Kas võib juhtuda, et oma kogudustes lööme taas “ Jumala Poja risti ja teeme Ta naerualuseks” (Hb 6:6)- patuse eluviisi, ükskõiksuse, lahkmeele ja lugupidamatusega?
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson