Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 5:17-26
Jeesus tervendab halvatu17Ja ühel päeval, kui Jeesus oli õpetamas, istus seal
ka varisere ja seadusetundjaid, kes olid tulnud kõigist
Galilea ja Juudamaa küladest ja Jeruusalemmast. Ja Issanda vägi oli
Jeesuse peal haigete tervendamiseks.
18Ja ennäe, mehed kandsid kanderaamiga inimest, kes oli halvatud,
ja püüdsid teda sisse tuua ning asetada Jeesuse ette.
19Ja kuna nad rahvahulga tõttu ei leidnud teed, kuidas teda sisse
tuua, läksid nad üles katusele ja lasksid ta koos kanderaamiga tellislaest
läbi, keset tuba otse Jeesuse ette.
20Ja nende usku nähes ütles Jeesus: „Inimene, sinu patud on sulle
andeks antud!”
21Ja kirjatundjad ja variserid hakkasid arutama: „Kes see
õige on, kes räägib Jumalat teotades? Kes muu saab patte andeks
anda kui ainult Jumal üksi?”
22Aga Jeesus vastas neile nende mõtteid ära tundes: „Mis te
arutate oma südames?
23Kumb on kergem, kas öelda: „Sinu patud on sulle andeks antud!”
või öelda: „Tõuse püsti ja kõnni!”?
24Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks
anda maa peal,” - ta ütles halvatule - „ma ütlen sulle: Tõuse püsti,
võta oma kanderaam ja mine koju!”
25Ja otsekohe tõusis too üles nende silma all, võttis selle,
millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalat ülistades.
26Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis
kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!”
Jeesus ei tegelenud tolle mehe patuga sellepärast, et patt oleks põhjustanud mehe halvatuse.
Midagi sarnast väita, tähendaks kinnistada vääravarmust, mis siiani teeb kahju paljudele haigetele ja puuetega inimestele, keda on pandud uskuma, et haiguse põhjuseks on nende endi süü. Pigem kasutas Jeesus (talle iseloomulikult) ka seda kohtumist kinnitamiseks, et Tal on meelevald patte andeks anda. Neil päevil seostati igasugust puuet tugevalt patuga: nii teoloogid kui vairseird uskusid ja ka haige mees olid selles veendunud.
Aga see polnud koht teoloogiliste vaidluste jaoks, või aeg hakata muutma haige mehe jumalapilti. Jeesus mõistis seda meest paremini ning puudutas teda mehe kõige sügavama vajaduse tasandil. Kui mees lahkus, polnud ta paranenud mitte ainult halvatusest, vaid oli ka vaimselt uuendatud teadmises, et mitte miski tema minevikus ei saanud enam tema üle võimust võtta. Nüüd teadis ta Jumala kohta oluliselt rohkem, kui kes tahes variseridest või teoloogidest.
Selles loos mainib Luukas esimest korda “usku” (s 20). Ta nimetab nelja tavalise külamehe usku, sedasama, mida kõik neli evangelisti kohtasid sageli just “vaeste” hulgas - kes Luuka silmis olid jumalariigi pärijad (Lk 6:20). Nende usu rakendus ei väljendunud teoloogilises korrektsuses, vaid veendumuses, et Jeesus saab tervendada ning otsustavuses toimetada oma sõber läbi rahvahulga Jeesuse ette. Ning see usk sai tasutud - kuna aga variserid ja kirjatundjad sosistasid isekesksis “jumalateotusest”, olles enam huvitatud oma teoloogiliste tõekspidamiste kaitsmisest, ärritus Jeesus sellisest silmakirjalikkusest.
Selle kommentaari autor: John Harris