See kirjakoht on kristlastele muret teinud, sest tundub nagu kahtleks Johannes selles, kas Jeesus on ikka Messias, kuigi ta ju ise nägi, kuidas Püha Vaim Jeesuse ristimisel Tema peale laskus ning kuulis, kuidas Jumal nimetas Teda “Minu Poeg” (Mt 3:13–17; Lk 3:21-22). Johannesele räägiti ka imedest, mida Kristus oli teinud - ja ikkagi läkitab ta oma jüngrid küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peaksime ootama kedagi teist?” (s 20)

Miks Johannes siis kahtles? Sest Jeesus ei käitunud nii nagu Johannes oli eeldanud. Ta oli arvanud, et Messia korraldab kohtumõistmise, selle asemel kuulutas Jeesus hoopis andestust ning teenis patuseid.

Teiseks oli Johannes ise vangis ning teadis et ta elu ripub juuksekarva otsas. Ta oli väga suure pinge all. Sellises olukorras võivad üsna kohtuavad mõtted inimest piinama hakata. Isegi nii võimas mees nagu Ristija Johannes koges kahtlusi, olles kannatustes ning murelik.

Ometi toimis Johannes oma kahtlustega õigesti: selle asemel, et neid Jeesuse eest peita, viis ta nad otse Jeesuse eette, kes siis ka vastas tema küsimusele osutades Jeesuse läbi sündinud imetegudele.

Need teod tõendasid, et Jeesus oli Messias, sest nende läbi täitusid Js 61 peatüki messiaanlikud prohvetikuulutused, mida Jeesus ise oli nimetanud oma missiooni tuumaks (Lk 4:16-21). Jeesuse suuhtumine kahtlevasse Johannesesse on äärmiselt liigutav: Ta ei kritiseeri Johannest, vaid kinnitab avalikult Johannese kui eesmineja rolli ning tunnistab, et Johannes on imeline mees. Johannese kahtlemine ei pannud Jeesust teda kuidagi kehvemaks pidama. Vastupidi - Jeesus tegi kõik, et ka rahvas mõistaks Johannese suurust, hoolimata viimase usunõtrusest. Johannes polnud tavaliselt mingi tuules kõikuv kõrkjavars (s 24). Seda suuremat armu osutas Kristus Johannesele - ning milline julgustust on see, meile, kui kahtlused meid ründavad!