Jutustuse tundmine röövib meilt siinkohal üllatusmomendi. Meie teame, et Jeesus äratas inimesi surnuist ja oleme selle mõttega juba harjunud - kuid ümberolijatele, oli see tõeline šokk. 

Elu oli lühike, matused igapäevased ning naistest ei peetud sageli palju. Nii on üllatav juba see, et rändav õpetaja saab sügavalt puudutatud ühe naise leinast. Ka oli mõeldamatu, et ta puudutaks surnukeha, sest see muutnuks Ta koheselt  rituaalselt ebapuhtaks ning iga korralik juut oli valmis tegema mida iganes (isegi mitte ületama teed), et sellest hoiduda (Lk 10:31). Sellele kõigele järgneb aga veel suurem šokk, kui Jeesus käsib surnukehal üles tõusta (s 14).

Ainult Jumal üksi saab anda elu. Vana Testamendi suuri prohveteid, Eelijat ja Eliisat, oli kasutatud samuti elu tagasiandmiseks, kuid peale nende juhtumite kuulusid taolised sündmused vaid loomisloo juurde. Nii sätestab Jeesus selle teoga väga selgelt ja jõuliselt oma toimimiskuvandi. 

Kui mitte muud, siis on Ta erakordne Jumala sulane, kellele on usaldatud meelevald mida pole nähtud sajandeid. Ja sellepärast pole ka rahva reaktsioonis midagi üllatavat - ning tegusõna “tule ja aita”, mida nad oma kommentaaris kasutavad, on Vana Testamendis kasutatud nimetamaks Jumala päästet, kes on näinud oma rahva häda (2Ms 3:16, 4:31). Jeesus oli tulnud avama uut, Jumala valitsemise ajastut, kus surm on ära võidetud. Too noormees sureb ükskord uuesti, kuid Jeesus ise, esimesena inimestest, tõuseb surnuist täiesti uue kavliteediga ellu.

Meie oht on oma etteteadmise tõttu kogu sündmuse tähenduslikkus väheseks taandada, röövides Jeesuselt selle võimsa läbimurde demonstratsiooni mis kuulutab uue väelise kuningriigi ligitulekut. Jeesust esitletakse praegusel ajal pigem kui mugandatud eeskuju, üsnagi šokivabalt, mitte aga kui Loojat ning Eluandjat, kelle läbi siseneb Jumala kõikemuutev vägi siia maailma.