Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kindel olles

Esmaspäev, 19. Juuli 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 5:13-21

Lõppsõna
13Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu.
14Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid.
15Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.
16Kui keegi näeb oma venda tegevat pattu, mis ei ole surmaks, siis ta palugu, ja Jumal annab talle elu, neile, kes ei tee pattu surmaks. On pattu, mis on surmaks: selle kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda.
17Kõik ülekohus on patt, aga on pattu, mis ei ole surmaks.
18Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalast sünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda.
19Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes.
20Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.
21Lapsed, hoiduge ebajumalate eest!

Kiida Jumalat, et Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti! Mida see täna sinu jaoks tähendab?

Oma kirja lõpus kordab Johannes veelkord, miks ta üldse selle kirja kirjutas: ta soovis, et tema lugejatel võiks olla kindlus, et neil on igavene elu. 

Johannes viitab seitse korda neis lõpusalmides sellele, mida usklikud “teavad”. Sellest teadmisest tuleb kindlus minna Jumala ette oma palvetega ja oodata Tema sekkumist. Igavene elu ei ole pelgalt mingi tulevikusündmus, vaid on elu mida elatakse juba nüüd, kogedes Jumala kaitset maailmas, mis on Saatana võimuses (s 19).

Valeõpetajad esitlevad teistsugust “teadmist” ning ka teist eluviisi. Johannes vastab sellele terve seeria erinevate testidega, mille abil saab valeõpetajaid eristada. Valguses käimine, Jumala käskudele kuuletumine, teiste armastamine, pühendumine usukogukonnale, selle tegemine mis on õige - need kõik tunnistavad elust, mis on saadud Jumala käest. Ja me võime oodata, et Jumal kuuleb meie palveid, et Ta vabastab patu mõju ning tagajärgede käest - nagu me isegi palvetame kaaskristlaste eest nende võitluses patuga.

On keeruline arvata, mida Johannes võis mõelda mainides “pattu mis on surmaks” (s 16). Judaismis tehakse vahet tahtliku patu -Jumala suhtes avaliku vastuhaku patud, mille karistuseks oli surm - ning  kogemata tehtud pattude vahel, mida sai lepitada. Esimese sajandi judaism säilitas selle jaotuse. See “surmaks olev patt” võis viidata patule Püha Vaimu vastu, tõenäolisem aga on, et see oli seotud valeõpetustega mis teadlikult salgasid Jeesuse.

Läänemaailma kristlased on praegu vähemuses, kuid see ei tähenda, et me ei võiks kindlad olla oma Jumala tundmises. Otse vastupidi, usk võib taolises keskonnas hoopiski jõudsalt edeneda. Samas aga ei tohi uskujad oma kinndluses tundetult jalge alla tallata mitteuskujate ning usuga heitlejate ehtsaid kahtlusi ning küsimusi. Oh oleks me nii nagu oli Jeesus  - “ täis armu ja tõde!”

 
Kui sulle tuletatakse meelde kedagi, kelle usuheitluste ärakuulamiseks peaksid leidma aega, siis palveta, et sul oleks tarkust seda inimest aidata.

Selle kommentaari autor: Fran Beckett