Tänane piiblitekst räägib kogudusest.  Efesose kogudusest Pauluse silmade läbi, aga ka kogudusest suuremas plaanis.

Sageli tõusevad kogudusele mõeldes usklike südamesse kogudusega seotud väljakutsed, inimesed, keda tuleks aidata, võtmeisikud ja juhid, projektid, prograamid ja organisatoorsed kitsaskohad jpm.

Paulus, kes oli rajanud Efesose koguduse ning jälgis distantsilt nende käekäiku, ei maini ühtki neist teemadest vaid tõstab kõigepealt esile koguduse usu ja armastuse. Kaja Efesose koguduse armastusest ja usust on jõudnud kaugemale koguduse piiridest. Ning tänu Jumalale, mis Pauluse südames tõuseb ning mida ta kirjas väljendab, avab meile hoopis teise tasandi mistahes koguduse peale vaatamiseks.

Usk ja armastus aga ei püsi iseenesest, vaid saavad kasvujõudu aina suuremas ja sügavamas Jumala tundmises ja kohtamises. Ja Paulus palubki Püha Vaimu juurdevoolu, eriliselt tarkuse ja ilmutuse vaimu - et kogudus tunneks ära Jumala? Kas on võimalik, et kogudus ühel hetkel enam ei tunne Jumalat ära? Ilmselt on, sest Paulus endise variserina oli seda kogenud isiklikult. Juutide usulised juhid ju ei tundnud ära Jeesust, Jumala Poega. Me ei kujuta ette, kui sügava hoiatuse, oli see tõdemus jätnud Pauluse südamesse, näeme aga, et ta ei saanud sellest oma eestpalves kuidagi mööda.  Oled sa osanud palvetada seda enda kogudusele? Arvatakse ju tänapäevalgi, et kui kusagil, siis koguduse keskel tuntakse Jumalat parimini. 

Salmides 17-19 nimetab Paulus teemasid, mida ükski usklike kogukond ei tohi silmist lasta. Ükskõik millisel kogudusel on vaja pidevat ja uuenevat väestamist Pühas Vaimus ja Püha Vaimu, kui Tõe Vaimu valgustamist kõiges, mis koguduse ellu puutub. Lisaks loeme, et valgustamist on vaja selleks, et kogudus ei kaotaks silmist “lootust mis on Jumala kutsumises” (s 18). Mis on selle lootuse sisu - sinu jaoks täna, su koguduse jaoks? Kuidas olete selle sõnastanud? Kuidas kommunikeerite seda väljapoole? Järgmistes peatükkides ütleb Paulus, et see lootus on üks tugevamaid koguduse ühendajaid: “ Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest…” (Ef 4:4).Tema sõnul on see lootus evangeeliumi keskne sõnum ning on “Kristus teie sees, kirkuse lootus.” (Kl 1.27).

Edasi nimetabki Paulus Kristuse “ pärandi kirkuse rikkust pühade sees” (s 18). Vanas Testamendis nimetati sageli Iisraeli Jumala pärandrahvaks, Jumala pärandiks (5Ms 4:20, Ps 33:12, Jr 10:16). Siin laiendab Paulus pärandrahva mõistet kogudusele. Kui Vanas Testamendis pidid teised rahvad Iisraeli vaadates nägema Jumala suurust ja pühadust, Tema päästet; siis Uue Testamendi kogudus on Jumala uus rahvas, ning koosneb inimestest, kelle sees elab Jumala Vaim, nende tulevase pärandi pitserina ning seetõttu võib Jumala kirkus ( ja selle kirkuse rikkalikus koguduse keskel) saada nähtavaks teistele juba siin maailmas.

Viimaks palub Paulus, et kirja lugejad näeksid, usuksid ja mõistaksid Jumala väe tugevust ning olemust, mis nende sees juba toimis ja nende südant kujundas. Efesose koguduse usklikud tulid tugevast maagilise usu ja nõiduse taustast ning neil võis olla lihtsam uskuda Dianat ja tema väge (keda peeti taevaste vägede kuningannaks). Seetõttu osutab Paulus Jumala väe läbi juba toimunud sündmustele: Kristuse ülestõusmisele surnuist ning Tema ülendamisele üle kõikide vägede. Ja ta lisab, et seesama Kristus on koguduse pea ning üksnes Kristuses realiseerub koguduse (Kristuse ihu) täius.

Me kõik vajame ka täna Püha Vaimu ilmutust - et mõista ja vastu võtta oma pärandi kirkus ja meid ühendav lootus. Saagu siis Pauluse palve ka täna meie palveks!