See on hämmastav prohvetlik psalm, mis vaatab ajas ettepoole, Jeesuse Kristuse kui ülima Preester-Kuninga lihakssaamisele ning ülendamisele. Issanda poolt armastatud kuningana, aimab Taavet Jeesuse, Kuningate Kuninga tulekut. Pole siis ime, et psalm voolab üle piibellikest vastukajadest, mis pakuvad rikkalikku tõlgendusvõimalust - ometi ei ole paremat viisi kui järgida Jeesuse juhtimist (Mt 22:43-45).

Uues Testamendis tsiteeritakse Psalmi 110 rohkem kui ühtki teist Vana Testamendi kirjakohta. Uuel ajastul mis algas Kristusega saab psalm ka uue tähendusrikkuse. Peale Jeesuse ristilöömist ja ülestõusmist loevad kristlased seda hoopis uuel viisil. Nüüd nähakse kuningas Jeesust Kristust, kes on ülendatud ausse. Vaenlaste alistamises aga ei nähta enam niivõrd inimestest võitu saamist, vaid pigem kurjuse vägede või isikustatud kurjuse äravõitmist.

Kuninga selline julgeolek vaenulikus maailmas on rajatud Jumala enese meelevallale (s 1,2).Tema vaenalsi võib olla suur hulk, kuid Jumala väge nende arvukus ei mõjuta, kuningal on Issanda paremal käel täielik julgeolek. 

“Parem käsi” on austuse sümbol. Jumal austab neid, kes austavad Teda (1Sm 2:30).  Ja kuigi Jumal asetab Issanda oma paremale käele, tunnustab ka Issand Jumalat enda paremal käel (s 5). Taoline vastastikusus on tervikliku suhte tunnus. Issand austab ka meid - selleks, et oleksime võimelised austama Teda.

Jumal austab Taaveti Issandat kahel viisil: kõigepealt asetab Ta tema vaenlased ta jalge alla (s 1), kuid kui see sünnib, siis toimib ta “preestrina Melkiseedeki korra järele” (s 4). Jeesus Messiana, ei taotlenud oma vaenlaste maapealt minema pühkimist, vaid nende muutumist. Kui meiegi, tema rahvana, võtame omaks selle preestrirolli, valmistab Jumal meile laua  meie vastaste silme all (Ps 23:5);  et aga tegu on Issanda lauaga, tuleb meil kutsuda sinna ka oma vaenlased.

Teiseks uuendab Jumal tema noorte väe (s 3). Jumal teeb, et Issanda (kuninga) rahvas on valmis sõtta minema ja neile lisatakse võitlusvalmis noorte vägi (s 3). 

Paulus toetub Psalmile 110 rääkides surnute ülestõusmisest. “… ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja  Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.” (1Kr 15:24-26). 

Ka kirjas Efesose kogudusele, tsiteerib Paulus seda psalmi, rääkides Jumala väest, mis toimib koguduse keskel. See on sama vägi, mis äratas Kristuse “surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele.”(Ef 1:20-22)

Jeesuse ristisurma järel tundus, et kurjus on lõplikult võitnud. Jeesuse ülestõusmise ja taevasse võtmise läbi, tõestas Jumal Jeesuse süütust ning ülendas Ta. Armastuse tõttu läbitud kannatus võttis kurjuselt selle väe. Kuigi maailm seda veel ei tea, teavad usklikud, et kurjusele ei jää viimane sõna. Viimselt võidutseb Jumala armastus.