Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 16:1-22
Iiob ei ole rahul Jumala talitusviisiga1Aga Iiob rääkis ja ütles:
2
„Sellesarnast olen ma palju kuulnud,
te kõik olete tüütavad trööstijad.
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu,
või mis kihutab sind rääkima?
4Minagi võiksin rääkida nagu teie,
kui oleksite minu asemel;
minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata
ja teie pärast pead vangutada.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada
ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu,
ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7
Aga nüüd on Jumal mind väsitanud.
Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8Ta on haaranud mind -
sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -,
mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9Ta viha rebis ja kiusas mind,
ta kiristas mu pärast hambaid.
Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu,
löövad mind pilgates põsele;
nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11Jumal andis mind nurjatuile
ja tõukas mind õelate kätte.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind,
ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks;
ta pani mind enesele märklauaks,
13ta nooled ümbritsevad mind.
Ta lõhestab armutult mu neerud,
ta valab mu sapi maa peale.
14Ta murrab mind murd murru peale,
ta ründab mind otsekui sõdur.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide
ja torkasin oma sarve põrmu.
16Mu nägu punetab nutust
ja mu laugudel on sünge vari,
17kuigi mu käes ei ole ülekohut
ja kuigi mu palve on siiras.
18
Oh maa, ära kata mu verd,
ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas
ja eestkõneleja kõrgustes.
20Mu sõbrad on pilkajad -
Jumala poole on mu pisarais silm,
21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel,
otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele,
millelt ma ei pöördu tagasi.
Iiob vastab imekspandava leebusega Eliifase kõnele: “Kui olukord oleks ümberpööratud, siis oskaksin ka mina sõnu kuhjata - aga mina tooksin vähemalt lohutust!” (s 2-5). Siiski ei lase ta Eliifase süüdistustel mõjutada enda ausust.
Tema kannatus hakkab katkema ning ta imestab oma “kurjade lohutajate” visadust tema süüdistamisel. Salmides 6-14 vallandab ta tähelepanuväärse süüdistuste laine Jumala vastu, kes on hävitamas tema elu. Iiob otsekui joonistaks portreed Jumalast, kes teda ründab nagu: mestik loom (s 9-10), reetur (s 11), maadleja (s 12), vibukütt (s 12-13), mõõgavõitleja “(s 13-14), Jumal tormanud talle peale ikka ja jälle, kuni Iiobi nägu on surutud põrmu (s 15).
Kuigi pimedus Iiobi südames kasvas, komberdab ta jätkuvalt valguse suunas. Tema laused: “Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi” (s 9) ja “Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte” (s 11) juhivad meid üllatuslikult salmini 19, kus Iiob ütleb: “Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.” Iiob teab, et taevas on Hääl, mis kostab tema eest, kuigi ta sõbrad siin maa peal seda ei tee. Ta teab, et taevastes õuedes tuntakse teda täiel määral ning seal on keegi, kes ütleb välja Iiobi tõe Jumala ees.
Raamatu alguspeatükkide alusel saame öelda, et Iiob on astunud sammukese lähemale selle mõistmisele, mis tegelikult toimub, kuigi ta ei saa sellest aru. “Vaenlased” ei tähenda kuradit, aga selles sõnas sisaldub ka tema, meie ülim vaenlane. Iiob on mõistnud, et Jumal on ta andnud vaenlase meelevalda. Ning kogu selle võitluse sees, tõuseb tema usk nüüd kõrgemale kahtlustest. Tal on teadmine, et isegi nüüd näeb ja teab Jumal tõde tema kohta ning on tunnistajana tema poolel.
Selle usu varal vaatab ta “pisarais silmil”, anudes, et Jumal (Jeesus) kaitseks teda Jumala (Isa) ja inimeste ees. Kuigi see hetkeline usuvälgatus kustus varsti valudesse ja lootusetusse, näitab see ikkagi, et sügaval Iiobi südames oli alles usk Jumalasse. Tema usk ei olnud lõplikult kadunud.
Samas ei teadnud Iiob, ega Iiobi ramaatu autor veel midagi Jeesusest, ega Pühast Vaimust, kes meie eest palvetavad sõnulväljendamatute ohetega (Rm 8:31-39; Hb7:25; 1Jh 2:1-2, Rm 8:26)
Meie täna, võime öelda neidsamu sõnu palju suurema lootusega, sest meie teame, et meil on suur Eestkõneleja taevas Isa ees, kes palvetab meie pärast.
Iiob teadis üksnes seda, et Jumal olles Jumal võib tunduda meile vaenlasena, aga süütute kisendust kuuldakse taevas selgelt ja kindlalt. Sama kinnitas Jeesus Lk 18:7-8.
Selle kommentaari autor: APÜ