Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 19:1-29
Iiobi kaebused sõprade ees1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2
„Kui kaua te piinate mu hinge
ja jahvatate mind sõnadega?
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda
häbenematult mulle peale käies.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud,
siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada
ja mulle mu alandust ette heita,
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud
ja piiranud mind oma võrguga.
7Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust;
hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle,
ta pani mu radade peale pimeduse.
9Ta riisus minult au
ja võttis mul krooni peast.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin,
ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu
ja pidas mind oma vaenlaseks.
12Tema väesalgad tulid üheskoos,
rajasid tee mu juurde
ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale
ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Mu lähedased jätsid mind maha
ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks -
ma olen nende silmis otsekui muulane.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta,
ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk
ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Poisidki põlgavad mind;
kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad,
ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge,
mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad,
sest mind on tabanud Jumala käsi!
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal?
Kas te ei küllastu mu lihast?
23
Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks,
et need raamatusse kirjutataks,
24raudsule ja tinaga
uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab,
ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,
saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27teda, keda ma ise näen,
keda näevad mu oma silmad,
aga mitte mõne võõra.
Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28
Kui te mõtlete: „Me ajame teda taga,
asja juur leidub temas”,
29siis kartke mõõka,
sest viha toob mõõka väärt süüteod,
et te teaksite: kohus on olemas!”
Iiobi vastus Bildadile on lühike, aga selles peituv lootusetus on veelgi sügavam. Oma vastuses süüdistab ta sõpru, et nad teda ründavad (s 2-6), kaebab selle üle, et Jumal on tema suhtes vägivaldne (s 7-12), ning leinab võõrandumist oma sõpradest, kaaskodanikest, külalistest, teernitest, naisest ja perekonnast. Seejärel palub ta, et sõbrad lõpetaksid tema ründamise (s 21-22). Bildadi kirjeldus kurjast inimesest oli küll õige, aga seda ei saa kohaldada Iiobile. Iiobi üksindus ja abitus on ilmsed ning tema ahastus ja kitsikus on vaid suurenenud.
Iiob ei suuda mõista Jumala toimimise meetodeid: “Kas te ei näe, et Jumal on minuga halvasti käitunud? Ta on mind lõksu püüdnud” (s 6), küsib ta. Väljend “maha paisanud” tuleb tüvest “maadlema”.
Raamatu alguses võttis Iiob kõiki oma õnnetusi otsekui Jumala enese käest. Ka nüüd ei süüdista Iiob Jumalat tingimata kurjuses aga tema arusaamises on kannatus tulnud talle Jumala toimimise tulemusel. Ja just see, et ta pole siiani leidnud mingit selgitust, miks Jumal nii on toiminud, teeb talle sügavat valu. Seesama miks - küsimus on kui terav okas, mis lisab ta piinale valu juurde.
Ja taas näeme selles sügavamas pimeduses valguse sädet. Iiob pöördub oma mõtetes tagasi lunastaja/ vahemehe juurde, keda ta Jumala ette minemiseks nii väga vajab. Sama mõtet väljendas ta juba varem - Ii 9:33 “Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.” Hiljem, ptk 16 ütleb ta: “Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.”(Ii 16:19). Ja tänases peatükis: “(Siiski) Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat..” (s 25-26). Siit tõuseb esile Iiobi sügav igatsus saada oma suhe Jumalaga uuesti korda. Iiob usub, et lõpus saab ta näha Jumalat enda poolel; sellele viitavad sõnad: “keda näevad mu oma silmad” (s 27).
Ühest küljest kaebab Iiob Jumalalt lähtuva rünnaku pärast: Jumal ei vasta talle, ei sea jalule õiglust, on temalt röövinud väärikuse ja enesemääramise võime; Ta on Iiobi maha paisanud ja lootuse ära rebinud, koheldes teda viha ja vaenulikkusega otsekui vaenlast
Teisalt aga igatseb Iiob uuesti rajada oma osaduse Jumalaga, uskudes, et tema lunastaja tõesti elab ning et ta saab näha Jumalat omaenese silmadega. Iiobi vaim on järelejätmatult järjekindel, ta ei loobu oma usust, isegi mitte kõige sügavamas ahastuses.
Ilmselt ei tajunud Iiob hoopiski oma sõnade sügavalt prohvetlikku tähendust, aga selles suurimas valus ei olnud tal muud võimalust, kui klammerduda Jumala - sellesama valu andja - külge. Ka Jeesus hüüdis risti valus: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled mind maha jätnud”, ja suunas samas oma (miks)küsimuse sellesama Jumal Isa poole.
Selle kommentaari autor: APÜ