Jumala dialoog Iiobiga on läbivalt  järjekindel. Osutades pilt pildi järel loodud maailmale, kutsub Juma Iiobit üles kaalutlema, milline Tema, Looja viimase arvates siis olla võiks. 

Nagu kunstnik, kes oma loomuse kohta oma loomingusse rohkelt viiteid jätab, on ka Jumal loodusse sisestanud nähtavad jäljed oma kirglikkust isiksusest ning omadustest - Tema vägi ja jumalik olemus on kogu loodus kõikidele selgelt “nähtav” (Rm1:20).

Viimastel aastatel on just selles osas kerkinud kahtlusi, seoses uute teaduslike avastuste esiletulekuga, mis on selgitanud mitut loodu seni mõistatuseks jäänud ja ülikeerukat tahku -nii et mõned väidavad, nagu polekski enam vajadust Looja järele.

Tegelikus elus aga näeme, et ka sajandeid kestnud teaduslik areng ei ole suutnud teha midagi erilist selgitamaks universumi keerukust või selle saladusi - kui midagi, siis on need avastused muutnud selle kõige uurimise veelgi põnevamaks. Me suuname oma silmad miljarditele tähtedele taevas, või mõtleme miljonitele geenidele inimihus, ning kõijkal võime näha Jumala sõrmejälgi. “Piibli Jumalat... tuleb kummardada ja austada ühtviisi nii katedraalis kui laboratooriumis.” (Francis Collins, inimgenoomi projekti üks juhte).

Avaldanud selle olulise tõsiasja, et Loojat on võimalik vägagi selgelt näha kogu loodus, on Iiobi raamatu 38.peatükk oluline ka selle poolest, mida avaldab selle põhimõtte taustal. Salmides 19-41 keskendub autor Jumala väele ning ettehooldusele. Jumal on see, kes on iga loodusnähtuse üle ja taga toimiv (s 19,22,24,25,28,29,31,32). Aga nii tähtis kui  Jumala väe kontseptsioon on juudi maailmavaates, on veel olulisem  sellest Jumala headus ning hoolitsus. Meie vaade tõstetakse nüüd taevaste liikumistelt lähedusstseenidele - kus lõvi toidab oma poegi (s 39) ning kaaren enda omi (s 41). Igas sellises stseenis näeme noort, abitut ja tillukest, ootamas oma toitu - ning see tuuakse neile läbi Jumala tarkuse ja hoolitsuse.