Sõjapidamine oli Taaveti valitsemisaja jätkuv reaalsus. Tema ei saanud nautida sellist rahu nagu tema poeg Saalomon. Vaenlased ümbritsesid Taavetit igast küljest ning ta teadis, et kui Jumal ei toimiks tema huvides, poleks tal mingit võidulootust. Kõik mida Taavet omas, oli tulnud Jumalalt ning ilma Jumalata ei olnud ta midagi. Sellest hoolimata koges Taavet ka kestvat toetust Jumalalt ning rõõmu oma lähedasest suhtest ja osadusest Temaga.

Taaveti jaoks olid vaenlased need inimesed ning kogukonnad, kes panid talle vastu ja soovisid teda hävitada. Enamikel meist ei ole vaja viia väehulki lahingusse, aga sellele vaatamata oleme silmitsi evangeeliumi vaenlastega ning kogeme kristlastena ka rünnakuid. Paulus tuletabki meelde, et usklike relvad on vaimsed (2Kr 10:4). Kõige enam kogeme aga rünnakuid omaenda südames (lihas), kus käib sõda meie sees elava Püha Vaimu töö vastu (Gl 5:17).

Sellistele lahingutele mõeldes saame käesoleva psalmi muuta isiklikuks palveks. Taavet teadis, et jääb ellu vaid siis kui hävitab vaenlased. Meie eesmärk on ära võita patt ja kurjus. Kui inimesed meie vastu tõusevad, ei otsi me nende hävitust, vaid Jumala võitu nende elus, mis muudaks nad vaenlastest meie sõpradeks.

Jumala suures päästeloos oleme hoopis teises kohas kui Taavet. Paljud meist elavad mugavas maailmas, kus Jeesuse järgimise pärast ei ole vaja taluda suuri kannatusi.  Samas võime olla keset ümbritseva kultuuriga kohanenud ja assimileerunud kristlasi.

Käesolev psalm kutsub meid täna üles ühinema sõjategevusega, mille eesmärgiks on Kristuse võit üle patu, kurjuse ja Saatna meie elus ja kogukonnas. Ning peame aru saama, et vajame kogu  jõudu Jumalalt sellise sõja pidamiseks - täpselt samamoodi nagu vajas seda Taavet.