Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 39:22-40:9
Issand ise vastab Iiobile22Ta naerab hirmu,
ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
23Ta kohal kõliseb nooletupp,
piigitera ja viskoda.
24Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti
ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
25Siis kui puhutakse sarve,
hirnub tema: iihahaa!
Juba kaugelt haistab ta võitlust,
pealikute kisa ja hõikeid.
26Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele,
laotab oma tiibu lõuna poole?
27Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse
ja teeb oma pesa kõrgele?
28Ta elab ja ööbib kalju peal,
kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
29Sealt ta luurab saaki
ja ta silmad näevad kaugele.
30Ta pojad rüübivad verd,
ja kus on mahalööduid, seal on temagi.”
1Ja Issand vastas Iiobile ning ütles:
2
„Kas tahab nuriseja vaielda Kõigevägevamaga?
Jumala süüdistaja andku vastus!”
Iiob vastab Issandale3Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
4„Vaata, ma olen selleks liiga tühine.
Mida peaksin sulle vastama?
Ma panen käe suu peale.
5Ma olen kord rääkinud
ja ma ei vasta enam,
koguni kaks korda,
ja enam ma seda ei tee.”
Jumala väljakutse Iiobile6Aga Issand vastas Iiobile tormituulest ja ütles:
7„Pane nüüd vöö vööle nagu mees,
mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
8Kas sina tahad minu õigust tühjaks teha,
süüdistades mind, et õigustada iseennast?
9Ons sul siis käsivars nagu Jumalal,
või kas sina oma häälega
suudad müristada nagu tema?
Iiob on kritiseerinud Jumalat oma elu kannatuste pärast. Ta väidab, et kõiges teda tabanud õnnetuses on süüdi Jumal. Nüüd on tulnud aeg anda Jumala ees vastust oma sõnade pärast.
Siiani oli Iiob olnud kindel oma õiguses. Ta väitis: “Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha..” “Mina olen süütu” (31:30). “Jumal, kus on mu süüdistuskiri - näita mulle seda!”. Iiob koges nagu oleks Jumal muutunud tema suhtes julmaks. Jumal ei vastanud talle. Ja Iiob ei suutnud seda aktsepteerida, et Jumal oli talle määranud kanda nii raske osa.
Kui aga Jumal hakkas viimaks rääkima, esitades oma esimese kõne lõpus Iiobile väljakutse: “Jumala süüdistaja andku vastus!” (s 2) - siis jäi Iiob tummaks. Iiob paneb käe suu peale tunnistades oma vääritust ja võimetust vastata: “„Kuidas peaksin sulle vastama?….mul ei ole vastust…..ma ei ütle enam midagi..” (s 4,5)
Kõik hakkas korraga paistma hoopis teisiti ning kuigi just hiljuti oli ta valmis Jumalaga lausa kohtusse minema, ei suutnud ta nüüd enam midagi öelda. Ta oli nii kindel olnud selles, kuidas Jumal temaga oleks pidanud toimima ning ta oli valmis selle kohta Jumalalt aru pärima. Aga nüüd on kogu see innukus kadunud ning Iiob hakkab tajuma oma väiksust.
Paljud läbi ajaloo on kogenud sama: kui inimesele antakse veidigi hoomata Jumala tegelikku suurust, muutub korrapealt kogu vaade olukorrale. Jumal teab, kui väga me seda ka vajame, et püsida tõeses mõõtkavas.
On huvitav, miks peale seda Jumal ikkagi edasi kõneleb. Tundub, et Iiobi vaikimine ei ole Jumala jaoks piisav, vaid Jumal ootab temalt rohkem. Sama käsklust kui on salmis 7 “Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!”, kordab Jumal ka Ii 38:3, ning Ii 42:4
Selles käskluses ei ole Iiobi jõuga mahasurumist, sest Iiob on kogu aeg väitnud, et Jumal ongi suurem kui tema, aga see on kui kohtus kõlav kutse teisele poolele esitada oma argumendid. Ning teemaks on Jumala õiglus, mitte Tema vägi.
Iiob ei saa ise end õigustada, õigeks tunnistada. Vaid see, kellel on vägi (käsivars - s 9) ning kes valitseb kogu füüsilist maailma, saab langetada otsuseid ka moraalses sfääris. Inimese õigeks mõistmine on jumalik ülesanne ning Iiob, endale õigust nõudes, on püüdnud toime tulla Jumala suurst ja väelisust nõudva ülesandega.
Iiobil oli vaja selles õiges mõõtkavas toimuva Jumala kõnetuse sees jõuda ise tõeliste vastusteni ning Jumal oli valmis temaga rääkima, teda nende vastuseni aitama.
Selle kommentaari autor: APÜ