Tänase kirjakoha taustaks on kaks sündmust, millele kusagil mujal Uues Testamendis viidatud ei ole. Pilaatus, kes oli sama julm valitseja kui enamik teisi, oli hukanud grupi galilealasi, kes olid tulnud ohverdama. Mingil ajahetkel oli Siiloa tiigi juures olev Jeruusalemma müür maha varisenud põhjustades inimeste hukkumise. Kaasajal on sellised õnnetused ja ka tragöödiad meilegi tuttavad. Jeesuse aegne tavaarusaam taoliste juhtumite põhjuste kohta oli seotud hukkunute isikliku patuga: nende patt oli toonud neile teenitud karistuse. Oma retoorilise küsimusega seab Jeesus selle tõlgenduse õigsuse kahtluse alla.

Õnnetused juhtuvad. Need, kes hukkusid, polnud rohkem süüdi kui ellujäänud. Asjaolu, et Jeesuse kuulajad olid elus, ei tähendanud, et nad olid õigeks tunnistatud, sest nad kõik (ja meie kõik) olid (ja on) patused ning surma väärt. Pigem on taolistest juhtumitest vaja teha järeldused igaühe isikliku elu tarvis.

Kaasajal oleme harjunud otsima süüdlasi, kelle peale näpuga näidata. Süü ja süüdlaste tagaajamine on aga ebatõhus mõtteviis, millest oluliselt tulemuslikum on omandada ja rakendada juhtunust vajalikud õppetunnid nii, et õnnetused ei saaks korduda. Õnnetute sündmuste sidumine jumaliku kohtumõistmisega ja taoliste “süüdlaste” otsimine on enamasti pinnapealne, kuid viha ja kättemaksusoovi õhutav praktika.

Kreekakeelne sõna kohtumõistmise kohta on “krisis” ja sellest on tulnud meie sõna “kriis”. Kui kriisid tulevad meie ellu, oleks parem kõigepealt iseenesele otsa vaadata, mitte süüdistada ohvreid või otsida patuoinaid. Mida ütleb juhtunu minu või meie kohta? Kuidas võiksime ise olla paremad inimesed, enam Jumala au esile tuua?