Meil kõigil on aegu, kus tänases psalmis kirjeldatu väljendab üsna täpselt meie olukorda ning tundeid. Tuleb olla tänulik, et enamasti ei jõua me sellisesse olukorda sageli, kuid on ka neid, kes on pidanud kannatama depressiooni ja ahastuse käes pikemat aega. On hea, et Piiblis on ka taolisi psalme. Ajal, mil kõik tundub kaotatud olevat pakuvad sellised read lohutust, samas kinnitavad meile, et Jumal näeb ja mõistab meie olukorda ning annab meile sõnad oma hinge väljavalamiseks.

Ka usklikud peavad läbi minema pimedamatest aegadest, ka nemad kogevad ja võivad väljendada taolisi tundeid - mõtleme kasvõi prohvet Jeremia peale. 

Selles psalmis ei väljenda laulja ainult ahastust, vaid siin on ka lootus. Neist sõnadest kumab äratundmine, et selline olukord ei kesta lõpmatult, vaid ükskord see muutub. Laulja kogeb, et tasub palvetada, sest Jumal kuuleb ja hoolib. 

Kuigi laulja väline olukord ei ole veel muutunud, on palvetades saanud kinnitust tema usk Jumalasse ning sellesse, et Jumala armastus, halastus ja õiglus on püsivad, isegi kui tema hetkel nii ei tunne.  Meiegi vajame meeledetuletust, et tunded ja tõde pole alati seesama. 

Vaatmata väsimusele ja meelekibedusele kinnitab laulja: Issand kuuleb mind, Issand võtab vastu mu palve, Issand muudab mu olukorra. Kannatlikkus ja kannatus teevad inimeses mingi töö, mida miski muu teha ei saa. 

 Ja kui apostel Paulus sellele mõtles, siis oli tema süda täis tänu: “… me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest,  teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja  valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” (Rm 5:2-5)