Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 18:9-17
Tähendamissõna variserist ja tölnerist9Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged,
ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna:
10„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser
ja teine tölner.
11Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma
tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad,
ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
12Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma
saan.”
13Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva
poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle
patusele armuline!”
14Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult,
mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse,
kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Jeesus õnnistab lapsi15Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga
seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid.
16Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske
lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste
päralt on Jumala riik!
17Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta
nagu laps, ei saa sinna.”
Neil kahel väga erineval sündmusel on sama põhiteema. Need räägivad alandlikkusest, kui õigest suhtumisest Jumala ees. Variseri probleem on see, et ta oli liiga teadlik oma staatusest, moraalsest üleolekust ning religioossetest tegudest. Tegelikult on meil kõigil sarnane probleem. On vähe neid inimesi, kes olles midagi saavutanud, ei õnnitle iseendid selle puhul. Ja kui suudame seda lõksu vältida, siis õnnitleme end selle eest, et suutsime vältida! Inimsüda on jätkuvalt kaldu ekslikkuse poole. Tundub nagu jälgiksime end pidevalt kõrvalt, püüdes tabada iga hetke kus võiks endale õlale patsutada - ja see ei ole armas omadus.
Veidi eemal seisev maksukoguja, kes oma äärmises alandlikkuses Jumalalt armu palub, on variserile eredaks kontrastiks. Jeesus ei jäta kahtlust, kumb neist läheb koju õigeks mõistetuna.
Eneseõigus on ohtlik, ja mitte ainult sellepärast, et see avab ukse uhkusele, paneb meid lootma iseenesele ning oma saavutustele. See teeb meid ka võimetuks vastu võtma Jumala ande; elu hakkab keerlema ainult meie endi ümber.
Üks kõige tähelepanuväärsemaid asju laste usus on see kui väheteadlikud on nad iseendist. Need beebid, keda Jeesus õnnistas, olid lihtsalt beebid, ega olnud veel õppinud ennast võrdlema teistega, nad ei püüdnud olla keegi teine. Lapsed ei mõtlegi endist nii nagu suured, nad pole ennast täis, ega ole keskendunud üksnes enestele - vaid nad on kogu tähelepanuga ja vabana hetkes, usaldades Jumalat ning ümbritsevat lihtsa lapseusuga.
Just taoline ehtne südame alandlikkus on väravaks jumalariiki (s 17). Jeesus ütleb, et meil tuleb jumalariik vastu võtta otsekui laps - ja et see kuulub neile, kes on nagu lapsed. Lapsed teavad kuidas usaldada vanemaid, kellest nad sõltuvad ning nad ei kõhkle armastavatelt vanematelt abi ja nõu küsida.
Jeesus kutsub meid üles samamoodi armastava Jumala juurde tulema - lihtsalt ja ehtsalt, teades, et oleme ekslikud ja vajame Tema armu, kuid keskendudes enda abituse asmele Jumala suurusele ja headusele, kõigele mida Temast teame. Sest Tema on hea ja rikas heldusest.
Selle kommentaari autor: APÜ