Luukas alustab seda tähendamissõna sõnastades kõigepealt Jeesuse õppetunni jüngrite jaoks: “et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida.” (s 1). P alvetades on lihtne kartma lüüa või pettumuste tõttu alla anda. Inimene võib karta, et Jumal ei ole piisavalt väeline, et vastata näiteks. Või veelgi halvem: Jumal lihtsalt ei hooli. Vastamata palved on läbi aegade pannud inimesed silmitsi ka selliste kahtlustega. 

Lesed ja orvud olid esmiese sajandi ühiskonnas kõige haavatavamad inimesed, sest neil puudus perekond, kes nende eest oleks seisnud. Nii nagu ka teiste tähendamissõnade puhul, toob Jeesus siingi esile kontrasti Jumala ustava olemuse ning patuse inimese vahel - selles loos, oli viimase rollis ülekohtune kohtunik. Asja tuum on lihtne: kui isegi torisev ja tige kohtunik annab viimaks pealekäivale lesele järele, kui palju enam toob hea ja armastav Jumal õiguse rõhutuile, kui nood on püsivad oma palveis? Võime olla täiesti kindlad, et Ta kuuleb meid, et Ta hoolib ja on piisavalt väeline meie palvetele ka vastama - kuigi vastus ei pruugi alati tulle sellisel viisil, kui meie oleme oodanud. 

Järelejätmatu (püsiv) palve ei tähenda tingimata mõttetut kordamist või lõputuid palvesessioone. Pigem  on see ootav südamehoiak ja usk, mis on jätkuvalt avatud Jumalale, kõndides päev oäevalt koos Temaga ja uskudes, et Ta vastab. Meile võib tunduda, et Jumal viivitab, aga tema ajastusel on alati oma eesmärk - sageli näeme, et Jumal on pigem huvitatud meie usu kasvamisest ja iseloomu kujundamiseest. Ei ole midagi nii väärtuslikku kui õppida usus ootama ning ootuses arendada kannadlikkust ja jumalakartlikku iseloomu.

“Kui  Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (s 8). Siin on mõeldud vastupidavat, püsivat usku.