Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 3:13-21
Jeesus kõneleb Nikodeemosega13Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.
14Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,
15et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
16Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
17Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
18Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
19Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
20Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
21Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.
Jeesus jätkab kõnelust Nikodeemosega.
Ta kinnitab juutide oletust, et Ta on Jumala juurest tulnud (s 13). Ta tuli taevast ja Ta läks sinna ka tagasi - taevas oli Tema kodu ning Temal üksi oli positsioon rääkida taevastest asjadest - ka siin maa peal olles. Siin kuulutab Jeesus ette ka oma surma ja ülesõusmist, tuues võrdpildiks Moosese tehtud vaskmao (s 14-15).
Nikodeemos kuuleb kogu maailma muutvaid sõnu Jumala armastusest; et Jumal armastuse pärast läkitas Jeesuse taevast siia maa peale ja kõigi inimeste pääste sai võimalikuks üksnes Jeesuse sõnakuulelikkuse kaudu ristisurmas (s 16). Me ei tea, kui palju Nikodeemos neid sõnu mõistis või mida ta tundis, aga teame, et läbi sajandite on needsamad sõnad pannud inimesed värisema rõõmust ja igatsusest.
Sõna “ülendama” (s 14) seob näiliselt kaks täiesti eraldiseisvat sündmust üheks võimsaks selgitavaks ja päästele suunavaks sümboliks. Ent ülendamine, mis nagu viitaks austamisele, tähendab Inimese Poja puhul häbistavat, piinarikast surma selleks - et Jumal saaks anda elu inimestele, keda Ta armastas. Tekst ütleb, et ainult taevast alla tulemisest ei piisanud, Jeesus pidi ülendatama (s 14).
Jeesus ütleb, et kuigi Tema pidi maksma oma eluga, ei ole Ta sellele vaatamata tulnud kohut mõistma, vaid päästet tooma – kõigile, kes usuvad Temasse. Ei ole olemas mitut teed Jumala juurde, vaid ainult üks: uskuda Jeesusesse (s 17-18). Kohtuotsuse oma elu üle langetab iga inimene ise, valides kas uskuda või mitte.
Et Jeesuse olemus on valgus (ja tõde), teeb Tema ligitulek paratamatult nähtavaks kogu patu inimese südames, kõik, mis on varjul teiste inimeste eest. See on inimese suurim hirm, saada paljastatud. Kuid Jeesus ei paljasta selleks, et kohut mõista, vaid tahab anda võimaluse saada vabaks, igaveseks lahti patu surmavast mõjust. (samamoodi, nagu Moosese ajal pidid need, keda maod olid hammustanud, vaatama vaskmaole, et saada terveks. vt 4Ms 21:4-9). Igaühel on vabadus valida: kas jätkata patuga pimeduses või tulla valguse juurde ja saada vabaks. Kui inimene valib pimeduse, on ta ise langetanud kohtuotsuse eluks ilma Jumalata ja Jumala riiki nägemata.
Patt ja kurjus vajavad pimedust, et märkamatult oma surmavaid plaane teostada, seepärast teeb see kõik, et mitte sattuda valgusesse. Ometi, kui Jeesus meid valgustab, on julgustav teada, et Tema eesmärk ei ole inimest avalikult häbistada või süüdistada (s 20). Jeesus teadis ja ka koges, et inimesed armastasid pimedust rohkem. Aga Ta tuli ikkagi, sest oli ka neid, kes igatsesid tõde ja vabadust ning neile annab Jeesus võimaluse tulla valgusesse ning vabaneda kõigest süüst.
* Laulu autor: Matis Metsala (2009)
Selle kommentaari autor: APÜ