Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 3:22-36
Ristija Johannes tunnistab taas Jeesusest22Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; ta viibis seal koos nendega ja ristis.
23Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida;
24sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud.
25Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema.
26Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.”
27Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast.
28Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu.
29Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.
30Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”
31Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.
32Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.
33Tema tunnistuse vastuvõtmine tähendab pitseriga kinnitamist, et Jumal on tõeline.
34Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.
35Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik.
36Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.
Tundub, et teatud perioodil ristisid nii Jeesus kui Ristija Johannes mõlemad - kuni Johannes vangistati. Ristija Johannese jüngrid muretsevad Jeesuse kasvava populaarsuse pärast, kuid Johannest see ei häiri, vaid vastupidi, pigem rõõmustab. Ta isegi õhutab oma jüngreid ühinema Jeesuse jüngritega (Jh 1:35-37). Miks ta seda teeb? Kuidas ta suudab?
Ristija Johannes teab, et ta on ainult Peigmehe sõber, mitte Peigmees ise; ja sellepärast on ta täiesti rahul sellega, kui tema teenistus kahaneb, Jeesuse oma aga kasvab. Nii peabki.
Johannes teadis milline pidi olema tema teenistus ja positsioon Jeesuse suhtes: Jeesus oli igas mõttes suurem ja kõiges silmapaistvaim.
Meil aga on sageli raske ja valus mõtelda oma teenimise kahanemisest või lõppemisest. Samas -kui igatseme Jeesuse kasvamist kõigil oma elualadel ja armastame Teda kogu südamest, ei ole nii raske oma huvisid, teenistust ja ka reputatsiooni Talle “ära/üle andma”, Tema omasse sulandama ja kõiges Talle ruumi tegema. Paulus kirjutab (üldsegi mitte kurvastusega): “Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.” (Gl 2:19-20).
See Ristija Johannese kinnitus Jeesuse ülimuslikkusest ka Ristija enese üle, on nii rabav, et paneb apostel Johannese kuulutama oma evangeeliumis Jeesuse ülimuslikkust kõigis asjades (s 31-36).
See kinnitus on ka täielikus kooskõlas evangelist Johannese arusaamisega, mis eristas teravalt reaalsusi “üleval” ja “all”.
Maailmale ei meeldi taoline polariseeritud mõtlemine. Õiget või valet, musta või valget - peetakse äärmuslikeks kategooriateks. Ja kuigi paljud eluolukorrad ei ole mustvalged, siis Jumala juurde tulles on viimselt vaid kaks valikut: Jeesuse vastuvõtmine või hülgamine - ning mõlemal valikul on omad tagajärjed. Johannest ei saa panna kompromisse tegema. Võime vaid tunnistada, et Jeesus ongi Issand üle kõige.
Selle kommentaari autor: APÜ